Kell 7, kui ärkan, on mõned voodid juba tühjad, mõned üksikud kaasteelised veel pikutavad, aga enamus on juba asjalikult jalgel. Tavaliselt läheb kell 6 või 7 tubades hämar valgus automaatselt põlema, vahel hakkab mängima ka mahe muusika – abiks unistele ärkajatele. Meie toas saan eluliselt olulise õppetunni, mida edaspidi juba ise teistepeal rakendada. Nimelt sloveenlanna Suzane on suutnud oma igale varbale ja enamgi veel korjata villid, jätan talle oma varvassokid ja ameeriklanna ravib Suzane ville niidi ja nõelaga.

Villidele niiti ja nõela!
Hommikune koti pakkimine läheb iga päevaga üha automaatsemate liigutustega ja esimene mõte öömajast väljudes on, kust leida kohvi. Seekord on see eriti lihtne, kuna baar asub otse üle tänava, see on juba puupüsti seljakotte ja nende omanikke täis.

Baar!
Käib poolunine ent rõõmus melu ja baarileti ees on lausa järjekord, ole vaid mees/naine ja vali endale sobiv “kütus” välja. Minu valik on täna kohvikõrvale banaan, croissant ja jogurt. Tradistiooniline oleks valida šokolaaditäidisega saiake, ülimagus algus päevale – aga tänan, ei 😀 Tänaval on mõni lauake veel hõivamata ja maandun ühesse neist. Seltskonnas on 3 iirlast, kes lõpetavad siin oma Camino, nad on peagi teel raudteejaama, et koduteele asuda. Esimest korda valguvad mu silmadesse lahkumispisaraid, teadmine, et me ei kohtu enam iial tundub maailmalõpuna.

Iirlased lähevad koju.
Minu camino-sõbrad jäävad veel Burgosega tutvuma ja asun taas üksi teele. Burgosest väljumine võtab omajagu aega. Tee on vahelduv, möödun ülikoolilinnakust, roosilistest parkidest, huvitavatest skulptuuridest ja olengi /taas/ põldude vahel.
Ka nii on caminol käidud
Ülikooli sümbol
Esimesed uued kontaktid sel päeval on galiitslanna Iria ja 2 jaapanlast, kellest 1 on juba mulle tuttav Masa, seejärel austraallane Roberto, kelle tailannast kaasa on kusagil eespool käimas ning soomlanna Anita, kes on teel üksi. Tõeline rahvaste paabel. Robertoga teeme nalja koaala teemal, kes tal pidi seljakotis kaasa rändama. Too olevat viimastel päevadel kuidagi vaikne seal kotis ja imelik hais pidi ka kotist tulema… et ehk on hinge heitnud, peaks kontrollima?
Villabilla de Burgos (hispaania nimed!!!) on järgmine küla ja ennäe, mulle jõuab järgi Cizur Menoris, Los Arcoses ja Palas del Reis kohatud bostonlane Anthony, minu üllatuseks jalgrattal. Ta teeb kiirülevaate oma muutunud plaanidest: mees rentis Burgosest jalgratta ja sõidab nüüd Leoni, kust ta liigub ühistranspordiga Portosse ning kõnnib siis Santiagosse hoopis Portugali teed mööda – lühidalt ta proovib ühe Euroopa-reisi käigus ära 2 teed ja 2 liikumisviisi. Kombineerimine pole caminol üldsegi mitte haruldane, ent sellist figaro siin-figaro seal ma rohkem ei kohta. Ka Anthonyt ennast ma rohkem ei kohta.

Anthony muutis “orientatsiooni” 😀
Teen väikese kohvipausi külakohvikus ja üllatus nr 2, isat-poega Tom&Dave istuvad siinsamas väikse õlleklaasiga, me pole õige mitu päeva trehvanud. Nemad Burgoses päeva ei puhanud, sestap on nad minust tiba ette jõudnud. Sellised kohtumised on alati siiras rõõm, sest need on nii ootamatud, see teebki iga päeva ja asula põnevaks, sest sa ei tea iial, keda sa seal seekord kohata võid – leiad mõne uue või siis eelnevalt kohatud astuja?!

Tom&Dave (loe: isa ja poeg U.S.)
Teel Tardajos’i “lapsendan” taaskohatud Iria ja 2 jaapani poissi, vanusevahe lubas ja nad ütlesid, et nende emad ilmselt midagi nii hullu, nagu camino ette ei võtaks, pakkusingi siis välja, et olen nende camino ema – camino mami 😀 nad olid vägagi päri.

Minu “lapsed”
Rabe de las Calzadases on pisike kabel (Nuestra Senora del Monasterio), kus kohalikud naised kingivad kõigile Neitsi Maarja ripatsi, minul on samasugune kaelas juba sellest hetkest, mil alustasin Pirita-Vastseliina palverännuteed, näitan selle ette ja tänan viisakalt.
Geograafiliselt olen nüüd kiltmaal ehk mesetal. See tähendab peaaegu lauskmaad, ent mitte alati, küll aga tähendab see, et puid on minimaalselt, mis omakorda tähendab, et varju sul leida pole, mis omakorda tähendab, et oled totaalselt päikese meelevallas.
Meseta
Meseta
Suur osa rändureid jäävad pärastlõunaseks ajaks paikseks, et leitsakust pääseda, ent mitte mina – ma jumaldan sooja. Nii ma ei hakka Hornillos del Caminos öömaja otsima, nagu teevad teised siia jõudnud rändurid, sh mu uued lapsed, vaid plaanin minna veel 12km Hontanasesse.
Teel asulast välja, peaaegu viimase maja trepilt, kostab kitarri ja laul. Leian eest iirlanna, kes oma õele siia külla on tulnud.

Camino angels.
Naudin väga oma üksi caminol veedetuid õhtuid, kui oleme kahekesi, mina ja camino. See on aeg mõelda omi mõtteid, nautida muretut päeva. Avastasin hel hetkel, et naudin päeva viimast kilomeetrit sama palju, kui päeva esimest. Sul pole vaja selleks teha muud, kui panna jalg jala ette, see on inimesele pea sünnist saadik omane liigutus, sa ei pea omandama spetsiifilisi oskuseid ega tehnikat. Just do it!
Hontanase küla nimi ei jää mulle sugugi lihtsasti meelde, püüan seda seostada Montanaga, aga ikka ütlen Hovantas võõi midagi sellist 😀 Ja see küla ei ilmu ega ilmu silmapiirile. Sel lihtsal põhjusel, et küla asub madalamal ja seda näed alles siis, kui oled jõudnud laskumiseni – nüüd märkad pisikese küla kivikatuseid ja pruune majakesi, kõik see sulandub maastikuga üsna üheks.

Hontanase peatänav.
Õhtupäike paistab üle küla mulle näkku ja ma tunned, et olen pärale jõudnud kuldsesse külakesse. Veel ei tea ma, et tegemist on ühega mu camino lemmikküladest. Kitsas tänav viib mööda esimesest alberguest, mille juures tervitab mind paaris kohas kohatud poolatar, kes kutsub mind öömajale. Siiski liigub külakeskmesse edasi. Veel 2 alberguet jätan seljataha ning maandun viimases, municipales San Juan (6€).

Albergue San Juan Hontanas
Enne veel, kui majja siseneda jõuan, ilmub tänaval otsekui maa alt Helene Yukonist (kohtusime esmkordselt mu 4.päeva öömajas Cizur Menoris) ning sakslanna Angel (tegelikult Jördis – nimi, mida ma iial ei suutnud meelde jätta, sestap ristisin ta Angeliks tema malbe olemise tõttu). Helene jõuab rääkida oma juhtumistest (seikluseks oleks seda patt nimetada), nimelt oli ta mingis albergues suutnud kohtuda lutikatega ning vajas seejärel täielikku desotamist ehk lutikatõrjet aluspesust seljakotini. See aga tähendas suurt hulka sekeldusi, milles käigus oli ta transporditud suuremasse linna, kus ta 2 päeva tegeles oma kaasavara lutikatõrjega ning lõpuks oligi ta maganud sel ööl Burgose municipale 5.korrusel samas ruumis, kus minagi, aga et meie minemised -tulemised olid eriaegsed, me ei kohtunud, voodinumbrite võrdlus ja.. me magasime pmst üle vahekäigu naabernarides 😀
Vaid 3 toakest mu valitud öömajas ongi, mina satun kaheks liigendatud tuppa, kus minu osas on 4 nari ja 4 meest! Astun muiates sisse ja viskan õhku Hola! ning konstateerin kõlaval häälel selgunud fakti, et ohoo, meestetuppa sattusin. Tervitusele tuleb vastuseks naer, et ma võin absoluutselt muretu olla, mul on nüüd neli isiklikku turvameest. Ütleja on pisike hispaanlane Pedro, ta on koos mehise sõbra Migueliga, kes kahjuks inglise keelt ei valda. Lisaks on meil siin veel 2 jalgrattaga caminotajat – itaallane ja hollandlane. Toa teises osas on 2 nari ja seal on mulle tuttav sloveenia paar.
Hospitalera Diana (öömaja perenaine) küsis minu saabudes, kas soovin osaleda ühisel õhtusöögil (8€), olin heameelega nõus.

Pilgrim’s menu
Ühistel õhtusöökidel on oluline osa camino sotsiaalelus – samas albergues ööbijad kogunevad ühisele söömajale ja algab tutvumine ja/või elav suhtlus erinevatel teemadel. Hea toit ja vein aitavad kaasa elavate arutelude tekkele, sõltumata rahvusest, usust või caminole tuleku põhjustest.
Jagatud õhtusöök
Pärast enese ja riiete pesu oli mul ikka veel õhtusöögini aega, läksin ja jalutasin siis üle tee asuvasse kirikusse, ehkki missa oli juba läbi ja kirik tühi, olid uksed ikka avatud ja sees mängis vaikne muusika. Tekkis tunne, et oled alati oodatud ja võta endale oma aeg iseendaga ja …. Siin oli väga õdus eraldi nurgake palveränduritele, erinevates keeltes piiblid, värvilised küünlad põlemas ja soojad pleedid riiulisse laotud, seintel aga olid fotod oluliste inimestega globaalses mõttes (ema Theresa, Nelson Mandela jne.).

Värvilised küünlad kirikus pole just igapäevane nähtus.
Olgu öeldud, et ma ei ole usklik ega kuulu ühessegi kirikukonfessiooni. Ükskõik, kus maailma otsas ma kirikutesse satun, astun ma ikkagi alati uksest sisse ning tänan kõrgemaid jõude olemasoleva ja tuleva eest ning palun tervist kõikidele, keda vähegi tean. Jätan ka küünla, tasu selle eest on vähim, millega konkreetse kiriku korrashoidu sümboolselt toetada saan. Niisiis, Hontanase kirikust sai mu camino lemmikkirik.
Õhtusöök möödus linnutiivul. Nautisime suurepärast paellat (pae:jja), mis oli kohapeal meile valmistatud. Mu turvameestest toanaabrid kutsusid mu 2 maja edasi asuvasse baari täiendavale dringile. Kustsusin Helene kaasa, ent tema, varajane ärkaja, loobus naerdes ja läks end magama sättima. Et mina vara ei ärka, nõustusin veel väheke veini manustama. Pedro tõlkis Migueli mulle ja mind Miguelile. Sel kombel saime ikka kõik jutud räägitud – Miguel oli oma teekonda alustanud kodust Madriidist, kõndis Burgosesse, kus Pedro temaga ühines ning nüüd kõnnivad nad koos Santiagosse. Kell 22 pandi baar kinni ja oligi aeg öörahuks.
Öörahu tähendas aga igal täistunnil akna tagant kostuvat kirikukella ja selle vahele Migueli norskamist. Hommikul tuli tasumise tund ….