Öö tänaval on üllatust välistavalt kärarikas. Kell 5 kostab tänavalt ridamisi Buen Caminosid, mida hüüavad kohalikud hilised peolised teele asuvatele varastele palveränduritele. Meie toakesse (4 nari) saabus viimane inimene vist kell 2 öösel – linnamelu on noorematele inimestele peibutus!). Kas seetõttu, aga olen meie toas esimene ärkaja, kell on 7:20.
Kell 8 asume teele, õhtusest pesust niisked sokid kotti kaunistamas. 
Tänavad on nüüd vaiksed, väga vaiksed, vaid seljakotiga kujud liiguvad katedraali eest möödudes ühes suunas nagu vaimud – Santiago de Compostela poole. On hämar, kohtame ainukest (maani) seelikus rändurit Sharonit, väga stiilne naine, kadestamisväärt. Teeme kiired kohvid ühes kenas kohvikus ja Kristiina esimene päev ning esimene kilomeeter on alanud – take-away kohvitopsiga näpus. 
Camino Primitivo tee ristumiskoht Camino Frances-ga.
Tank-inkassoauto!
Prantslastest abielupaar, naise jalg ei kannata toestuseta käia, ent seljakoti edasisaatmist transporditeenusega ta ei tunnista mitte.
Traditsioonilised maa-alused majakesed, kus temperatuur püsib ühtlaselt jahe.
On aeg hommikusöögiks, enne veel natuke lobisemist Caminot ratastel tegeva Brasiilia naiskambaga.
Teelisi saadavad ikka ja jälle erinevad palverändurikujud, kepi ja veepaunaga (liik kõrvitsat ennemuiste, milles vett kaasas kanti).
Ja veel kohalikest traditsioonidest: tee kõrval kaevab maad mees puukingades, mis on praktilised, kui pead labidaservale astuma ja see kõvasse pinnasesse peab minema.
Kohalikud koolilapsed on päevasel matkal ja jagavad heal meelel oma lippu minuga.
Pole palju jäänud, mis 🙂 kui uskuda kõike, mida näidatakse.
Era-albergue Santa Ana oli esimene, mis teele jäi. Õhtusöögi tooraine tõime kohalikust poekeset ja valmistasime albergue köögis oma väikeste valgete käekestega. Prantsuse paar jõudis samuti siia ja kuuldes, et olen Eestist, ütlesid nad, et on minust kuulnud, kanadalanna Helene oli minust vaid häid sõnu pajatanud. Niiviisi võib “kuulsus” sinust elada Caminol oma elu 😀
Compeed villiplaastrid on ühed asendamatud ja imelised abivahendid, nii villide ennetamiseks, kui olemasolevate kaitseks/raviks, Leoni tänaval tuli anda esmaabi:
Esimesena valitud albergues vabu kohti polnud, teine koht ei olnud eriti tore (tuba koristamata, voodid eelmistest elanikest veel linadesse rüütatud) ja me loobusime sellest, rohkem aega raiskamata maandusime lähimas hostal Globetrottenis, mis on uus kaasaegne majutusasutus kohe katedraali kõrval, kus toakesed meenutasid laevakajuteid – võid enda voodikoha privaatsemaks teha ettetõmmatava kardina abil, näe niimoodi …. 
Suhtleme väheste viimaste kohmitsejatega ning tänavale astudes lööb näkku taaskord jahe hommik. Kohalik baar on suletud sh ka Elvise baar. 
Nii tuleb “kuivalt” kollaseid nooli jälitama asuda, ikka ja jälle paralleelselt kohaliku tähtsusega sõiduteega. Siinsed koerad tervitavad sabade liputades aiavõre vahelt
Peagi tõuseb seljatagant päike ning temperatuur hakkab muutuma meeldivamaks.
Paremal käel eemal üle põldude olevat vangla, teab mu kogemusevõrra rikkam kaasteeline jutustada. Kui see nii on, siis on tegemist hiidasutusega.
… aga kohalejõudmiseks tuleb ületada kiirtee ning linnasüdamesse jõudmine võtab omajagu aega, teele jääb huvitaid asutusi. Põikan sisse ühte garaaži, kus mu tähelepanu köidavad tundmatu tehnikaga loodud meistriteosed – materjaliks autode tuunimisel kasutatav mögin 😀
Hiline hommikusöök kell 10 ja teele siis, kui päike soojendab.
Jutleme ameerika paariga, kes on oma Camino Santiagos lõpetanud ja saabusid äsja linnakesse, et teha 2 nädalat kohalikus albergues vabatahtlikku tööd – soovi korral saad anda caminole tagasi oma panuse, töötades hospitalero(a)-na mõnes albergues. See paar just seda ongi tulnud tegema. Näitame neile suuna kätte, sest oleme juba kursis, et albergueni on 100meetrit minna. Aga järgmise külani on … 13km. JA kell näitab 18:30. Teele!
Ühtlasi konstanteerin fakti, et mu juulis ostetud saapad hakkavad poolduma…
Väsimus on kehas ja liigutused aegluubis. See on tunne, mis piltidel ei kajastu. Tegemist on siiski ebahariliku füüsilise pingutusega – olen teel olnud 2 nädalat, kõik päevad jalgel, eilne päädis 45 kilomeetriga. Püüan teha arvutusi, mis päevaks ma Leoni jõuan, sest vahepeal olen saanud Kristiinalt teate, et ta lendab Leoni ja ühineb Santiago poole rännakuks. Kõige tagumine asi, mida ma tegelikult teha tahan, on mõelda eesolevatele kilomeetritele ja tegeleda planeerimisega, sest parim viis on lihtsalt kulgeda mõtlemata numbritele.
Tegime varjulise sangria peatuse St. Nicolas del Real Camino kiriku juures olevas baaris, kus juttu jätkus kauemaks.
Fromista linna juures on kanalil vaatamisväärne pais, mulle tundub üsna keerulise lahendusega. 
Linna sisenedes kohtan kohvikus laulumees Migueli, kes tõmbab siin oma caminole selleks korraks joone alla, embame ja kohustuslik lõpupilt 🙂
Tõsi, kohalikud räägivad, et see sügis on erakordselt soe ja kuiv – mulle see sobib. Nii mõnedki rändurid pidada selle osa läbima bussi või taksoga, kuna see on igav sirege ja lame tee. Aga selleks, et hinnata põnevamaid rajalõike, peab kogema ka igavamaid, on minu arvamus. Lõpuks on tee on tee on tee.
Villalcasaz de Sirgas peatud lõunasöögiks, katedraali ees asuva baari ees on juba oma tellimust ootamas Pedro ja Gabi, nende lõuna on rikkalik eine koos pudeli veiniga. Pärast sööki ootab neid ees siesta – on palav ja tark ei torma 😀
Suurepärane viis veeta kvaliteetaega oma lähedastega, ent mõistagi peab see mõlemale poolele sobima. Naised jäävad järgmisse linna ööbima – Carrion de los Condes on suuremat sorti linn, mis on paljudele päeva lõppeesmärgiks. Siin on miskine öömaja, mida peavad laulvad nunnad.
Linn asub Carrioni jõe kaldal, siin on mitmeid kauneid kirikuid ja mitu kloostrit. Põhjust jäämiseks on, kuid peale teele jääva Santa María de las Victorias kiriku külastamist …
…. võtan suuna linnast välja. Kell on vaid 4 ja minu jaoks on ainus dilemma põhjus jäämise ja edasiliikumise vahel see, et järgmisse küll on 17 km tühjust. Et ma oma päeva 25 km läbimisega lõpetada ei taha, sünnib käigupealt otsus käimise kasuks. Trehvan veel tänaval põhjanaabreid Minnat ja Sirppat, kes on juba majutunud ja pööritavad silmi, kui kuulevad, et kavatsen edasi minna. Me oleme kõik erinevad ja oma otsustes vabad. See on üksi käimise peamisi eeliseid – sa teed, mis sa ise tahad.
Kõnnime kolmekesi, kuni ta otsustab ühe põhupallivirna juurde telki püstitama hakata, mõistlik, sest päike hakkab loojuma ning päevavalgust on vähe. Teeme Paulaga päikeseloojangutaustal minu pliidil kohvi ja sööme snäkke, pikk päev on teinud oma töö. Ma naeran, et iga ära söödud pala kergendab meie seljakotte.
Enam ei loe ma kilomeetreid ega päevi, ei tea kuu- ega nädalapäevadest, Camino on mind alla neelanud,, ära tinistanud, elu on lihtsalt lill. .
Külas on järjekordne uhke kirik ja ei saa mööda ka söögikohast, kus parasjagu valutab oma jalgu … Helene! Embame jällenägemisrõõmus, ta lahkus Hontanasest varastel hommikutundidel ilma et me oleksime kohtunud ja hetkel ta pole üldse kindel, kuidas ta edasi saab, ta põlved valutavad hullusti, lubas välja mõelda, kas võtab takso järgmisesse linna või saab valuvaigistitest abi.
Mul polnud õrna aimugi, et camino üks raskematest ja meeldejäävamateist tõusudest – Mostelarese mäele – on kohe mu ees püsti. Järgneval kilomeetril on tõusu 12%, tuleb ennast lühikese ajaga 800 meetrilt 910meetrini merepinnast vedada. Mu ette jääb paar selga, kasutan aktiivselt oma käimakeppe, sest sellises olukorras on neist märkimisväärne kasu ja olen tänulik, et need rännu alguspunktis ostsin. 
Jalgratastel rändajad lükkavad viimast tõusuosa eranditult käekõrval. Üles jõudes avaneb 180C laiuses uskumatult võimas vaade tagasi Castrojezile, tuldud teele ja mesetale, kus puudub igasugune vari. Kõik on ühtlaselt pruun.
Puhkan jalga ja imetlen laotud kivipüramiide vahelt lummavat panoraami. Ühtki puud ega põõsast siin ei ole, varjualune siiski on ehitatud, kus rändur saab leevendust pähe paistva päikese eest. Camino varjupool, teel puuduvad käimlad, annab siin eriti ebameeldiva lõhnaga tunda ja varjualuses peatumise soovi ei teki.
Märkimist väärib veel kindlasti San Nicolas de Puentelitero – Hospital de Peregrinos – veel 1 palveränduritele sajandite eest ehitatud haigla, kus praegu on lisaks palvelale ka ööbimisvõimalus ning saab ka donativo lõunat süüa.
Peagi tuleb mulle selg ees vastu üksik hispaanlane – Miguel, riietatud sini-must-valgesse, peas kübaralodu. Ta ei räägi väga hästi inglist, aga ta on paras koomik ja võtab peagi laulu üles, esitades mulle poolenisti tantsu lüües mitu laulukest. Üks neist, Dont worry, be happy kummitab mind kuni Camino lõpuni.
Niivõrd, et hiljem minuga mitu päeva koos käiv Lucia ütleb mulle ühel hetkel, et ta vihkab seda laulu, kuna ma seda KOGUaeg ümisen 😀 Niipaljukest saan Miguelist aru, et ta jalad on villis ja ta peab varsti koju tagasi minema. Kõnnime koos kuuma päikese ja tolmkuivade päevalillepõldude vahel Boadilla (loe: Boadi:jja) del Caminosse, siin läheb päev lukku.
Ostame “receptionist” külmad õlled, saapad lendavad jalast ja istume mõnusale haljale murule.
Et ma tean, et mu eilsed 2 uut caminosõpra on teel siiapoole, ostan veel 2 külma õlut ja lähen neile vastu. Hmm, ma eeldasin, et nad on lähemal, aga ma kõnnin umbes 2 km enne, kui neid kohtan! Et siis koos veel tagasi ka tulla. Õnneks pole mul seljakotti ja jalas on varbavahed, see on hoopis teine tera käimiseks. Mu eesmärk neid üllatada, sai kuhjaga tehtud. Albergues saavad nad pisikese toa peamajja kolme nariga tuppa, sest suured ruumid on rahvaga täitunud ja pärast suurepärast ühisõhtusööki ja veini (8€) 
räägin ma end samuti nende privaatsemasse tuppa ööbima, mis nad ikka kahekesi laiutavad.
Samas restos kohtasime rõõmsaid kaksikõdesid Kanadast, kes kandsid litritega t-särki Stressless sisters 😀
Kohapeal küpsetatavate saiade ja värske kohvi aroom kütavad maitsemeeltes kirgi, menüü on eristuvalt rikkalik ning teenindajad vaatamata varasele hommikutunnile siirad, abivalmid ja sõbralikud. 
Ilmselt asukoha ja positiivse atmosfääri tõttu on siin palju peatujaid, ideaalne kohtumispaik vaatamata kellaajale. Maja ise meenutab väljast Flinstone’i majakest, arhailine ja veidi räämas hoone, mis on lisadetailidega koduseks ja armsaks kujundatud, eristuv pärl minu silmis.
Kohviku välilaudadest üle tänava on vana maja, mille ukse kõrgus ulatub mulle kaenlaalla. Siit on mul kahju lahkuda, istuks terve päeva ja passiks niisama, vaataks mööduvaid rändureid ja maitseks head ja paremat.
Tellin teise kohvi lisaks, ainus kord caminol. Aga päev ootab ja täna on eesmärgiks suurlinn Burgos (teine, pärast Pamplonat), kus täitub umbes 1/3 Prantsuse teest.
Baaris Parade on juba istet võtnud eelpool loetletud camino-pere, Andrea täiendab oma camino-märkmikku ja kõik-see-kamp kustutab janu teadagi millega – külma servezaga, mis maksab tavaliselt natuke üle 1€, kurgisnäkk aga lausa pool eurot.
the driimer püüab selgustele jõuda... 