Camino de Santiago 19.päev. Leon – San Martin del Camino= 29 km

Öö tänaval on üllatust välistavalt kärarikas. Kell 5 kostab tänavalt ridamisi Buen Caminosid, mida hüüavad kohalikud hilised peolised teele asuvatele varastele palveränduritele. Meie toakesse (4 nari) saabus viimane inimene vist kell 2 öösel – linnamelu on noorematele inimestele peibutus!). Kas seetõttu, aga olen meie toas esimene ärkaja, kell on 7:20.

Kell 8 asume teele, õhtusest pesust niisked sokid kotti kaunistamas. 20171013_075229Tänavad on nüüd vaiksed, väga vaiksed, vaid seljakotiga kujud liiguvad katedraali eest möödudes ühes suunas nagu vaimud – Santiago de Compostela poole. On hämar, kohtame ainukest (maani) seelikus rändurit Sharonit, väga stiilne naine, kadestamisväärt. Teeme kiired kohvid ühes kenas kohvikus ja Kristiina esimene päev ning esimene kilomeeter on alanud – take-away kohvitopsiga näpus. 20171013_084037

20171013_091658

Camino Primitivo tee ristumiskoht Camino Frances-ga.

20171013_085314

Tank-inkassoauto!20171013_092634

Prantslastest abielupaar, naise jalg ei kannata toestuseta käia, ent seljakoti edasisaatmist transporditeenusega ta ei tunnista mitte.20171013_092840

Traditsioonilised maa-alused majakesed, kus temperatuur püsib ühtlaselt jahe.20171013_09341220171013_09392420171013_094002

On aeg hommikusöögiks, enne veel natuke lobisemist Caminot ratastel tegeva Brasiilia naiskambaga.20171013_100402

Teelisi saadavad ikka ja jälle erinevad palverändurikujud, kepi ja veepaunaga (liik kõrvitsat ennemuiste, milles vett kaasas kanti).20171013_110815

Ja veel kohalikest traditsioonidest: tee kõrval kaevab maad mees puukingades, mis on praktilised, kui pead labidaservale astuma ja see kõvasse pinnasesse peab minema.20171013_11475420171013_11482320171013_114855

Kohalikud koolilapsed on päevasel matkal ja jagavad heal meelel oma lippu minuga.

20171013_141255

Pole palju jäänud, mis 🙂 kui uskuda kõike, mida näidatakse.20171013_161312

Era-albergue Santa Ana oli esimene, mis teele jäi. Õhtusöögi  tooraine tõime kohalikust poekeset ja  valmistasime albergue köögis oma väikeste valgete käekestega. Prantsuse paar jõudis samuti siia ja kuuldes, et olen Eestist, ütlesid nad, et on minust kuulnud, kanadalanna Helene oli minust vaid häid sõnu pajatanud. Niiviisi võib “kuulsus” sinust elada Caminol oma elu 😀20171013_214958

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Camino de Santiago 18.päev. Leon = 9 km

Day off vol2. ehk puhkepäev Leonis.

Leon on umbes 2000 a. vana asum, mis on kunagi olnud Leoni kuningriigi pealinn. Ajaloos on tal mitmeid mõjukaid rolle olnud, märkimist vääriks ehk asjaolu, et 12.sajandil sündis siin esimene demokraatlik parlament Euroopas, mis töötas välja seaduseid kohalike inimeste kaitseks. Tänapäeval on linnakülalistel rohkelt tegemist, et kõigi vaatamisväärsustega tutvuda: Gaudi arhidektuurist imelise 13.sajandist gooti-stiilis Santa Maria katedraalini (kutsutakse ka The house of Light ehk Valgusemajaks), muuseumidest ja kirikutest rääkimata.

Ja siis kõik need söögikohad, mille vahel valida on paganama raske.20171012_14400320171012_161203

Olime eelmisel õhtul booking.comi abil leidnud suurepärase apartamendi linnasüdames poole raha eest (viimase hetke pakkumine 60€), meie kolmelt rõdult avanes vaade otse Plaza Mayorile,  san.sõlm sisaldas vanni ja pesumasinat ning köök oli täielikult sisustatud.  Tubasid oli 5 ja korter oli paras labürint, et mitte ära eksida.

Eelmisel õhtul sõima maitsva mereannirisotto, kõrvale suurepärane vein, tähistasime Kristiinaga kohtumist. Linnatänavad olid umbes kohalikest, kes loomulikult ei istunud kodudes, vaid veetsid aega sadades tapasebaarides, pizzeriates, pubides ja restoranides.

Hommikul googeldasin toidupoodi ja lähima Carrefouri ostukorv kompenseeris õhtuse restoraniarve. Home-made tuunikalasalat ja omlett, apelsinimahl ja kohv. Ei mingeid magusaid saiakesi ega muud jahusisaldavat vahelduseks.20171012_123719

Et meie check-out oli kell 14, siis puhkasin korralikult välja. Et teiseks ööks oli antud apartament juba kellegi poolt bronnitud, tuli meil leida uus elamine, kuhu seljakotid päevaks hoiule anda ja ööbida.  Nagu näha, võis rändur oma raha maha jätta  igasuguste vajalike ostude eest, kosutamaks keha ja hinge.20171012_16423920171012_164714Compeed villiplaastrid on ühed asendamatud ja imelised abivahendid, nii villide ennetamiseks, kui olemasolevate kaitseks/raviks, Leoni tänaval tuli anda esmaabi:20171012_143038Esimesena valitud albergues vabu kohti polnud, teine koht ei olnud eriti tore (tuba koristamata, voodid eelmistest elanikest veel linadesse rüütatud) ja me loobusime sellest, rohkem aega raiskamata maandusime lähimas hostal Globetrottenis, mis on uus kaasaegne majutusasutus kohe katedraali kõrval, kus toakesed meenutasid laevakajuteid – võid enda voodikoha privaatsemaks teha ettetõmmatava kardina abil, näe niimoodi …. 20171013_072126.jpg

Tuulutasime end südalinnast välja jalutamisega – südalinn oli liiga sumisev – lesides siin ja seal varjulistes kohtades, sest kraade oli korralikult + 25C varjus. Südalinnas aga segunesid palverändurid kohalikega, kindlat vahet sai teha kantavate jalanõude järgi.

Otsisime õhtusöögiks sobivat kohta ja ma olin natuke kurb, kuna ühtegi mu caminosõpra polnud silmapiirilile ilmunud. 30 sekundit pärast seda mõtet hakkas neid aga imbuma eri suundadest just sellesse punkti,, kus olime otsustanud õhtusöögi tellida.

Ja neid muudkui lisandus: sakslanna Angel ehk Jördis, Helene Yukonist, jaapani poiss Masa, sakslannad Ilka ja Corny, kes lõpetasid oma teise Camino etapi siin, et mais tagasi tulla ja jõuda Santiagosse … Spontaanselt alanud kohtumin päädis kokkulükatud laudadega, tellisime tapaseid ning veini ja juttu jätkus pikalt.

 

Järjekordne Camino-ime oli sündinud: kümnete ja kümnete tänavate rägastikus sattusid samal ajal samasse punkti mulle olulised inimesed teel kohatud. Jõuan põrkuda veel ka Paulaga Riiast.20171012_20501620171012_210118

Rubriigid: Määratlemata | Lisa kommentaar

Camino de Santiago 17.päev. Reliegos – Leon = 26 km

Ees ootab päevateekond Leoni, 3. suurlinn Prantsuse teel. Seal ootab mind juba eilsest saadik Kristiina, kelle telefon helises kell 3 öösel siis, kui ma Lõuna-Hispaanias Gironas lennujaamast bussijaama öörändasin.

Hommik albergues ei paku võimalust söögiks ega kohviks, õhtul koridoris pikas rivis olevatest matkajalanõudest on järel vaid üksikud paarid.20171011_074651 Suhtleme väheste viimaste kohmitsejatega ning tänavale astudes lööb näkku taaskord jahe hommik. Kohalik baar on suletud sh ka Elvise baar. 20171011_08214220171011_082244Nii tuleb “kuivalt” kollaseid nooli jälitama asuda, ikka ja jälle paralleelselt kohaliku tähtsusega sõiduteega.  Siinsed koerad tervitavad sabade liputades aiavõre vahelt20171011_083058 20171011_083343Peagi tõuseb seljatagant päike ning temperatuur hakkab muutuma meeldivamaks.20171011_083829 Paremal käel eemal üle põldude olevat vangla, teab mu kogemusevõrra rikkam kaasteeline jutustada.  Kui see nii on, siis on tegemist hiidasutusega.DSCN216720171011_08540320171011_13062720171011_132811

Õnneks saab 6 km hiljem Mansilla de las Murases nii kohvi, apelsinimahla, kui tomatibruchetta ja jamon serrano, vastavalt igaühe eelistustele. Naaberlauas einestab punt jalgrattureid ning aeg kohvitamiseks on sobiv ka kohalikele.20171011_095636

Edasised 7 km päädivad peatusega ühes baaris, see on ränduritevaba, kuid minu tähelepanu haakub kahele kohalikule papile, kes ennastunustavalt kohalikku ajalehte loevad. Ei mingit nutitelefoni ega muud suhtlust, keskendunult süvenevad mehed uudistesse!20171011_12450820171011_12442020171011_123150

Parimad valvurid on teadagi haned. Ühe ettevõtte aiaga piiratud masinaparki valvab justnimelt hanekari, mis on ikka väga naljkas 🙂20171011_144919

Ränduritele on kohaldatud varjualune puhkepaik enne Arcabuejat. Nagu ikka käib sellistes kohtades asja juurde vabalt saadaolev joogivesi, sest vaatamata oktoobrikuule, on pärastlõunati soojakraade rohkem, kui küll. Aga siit leiab ka malelaua kivist lauaplaadil.

Kirjade järgi on Santiagosse jäänud tühised 307km. neid viiteid aga ei tasu teps mitte tõe pähe võtta. pole haruldased olukorrad, kus järgmisel või isegi ülejärgmisel päeval märkad silti, kus number on suurem. otsekui oleksid vales suunas kõndinud. Seepärast ei pööra ma nendele kilomeetriviitadele enam ammu suuremat tähelepanu, sest tõde ei tea ilmselt mitte keegi. Kui siis ehk  see keegi kusagil kõrgel ja kaugel.458.jpg

Külade surnuaiad Hispaanias võivad paikneda sageli keset põllumaad, kuna metsa pole, siis nii ongi: kõrge müüriga eraldatud ala, müüri sisekülgedel kohad tuhaurnide ja lillede tarvis. Mõni nululaadne toode haljastuseks.20171011_16180520171011_16224720171011_162159

Viimaks hakkab Leon paistma…20171011_163102… aga kohalejõudmiseks tuleb ületada kiirtee ning linnasüdamesse jõudmine võtab omajagu aega, teele jääb huvitaid asutusi. Põikan sisse ühte garaaži, kus mu tähelepanu köidavad tundmatu tehnikaga loodud meistriteosed – materjaliks autode tuunimisel kasutatav mögin 😀

Järgmiseks puu- ja juurviljapood, kust leian hiid(suvi)kõrvitsa.20171011_174409

Ja teretulemast Leon ning ainus eestlane mu Caminol – Kristiina Maltalt!20171011_18191820171011_18074020171011_212539

 

Rubriigid: Määratlemata | Lisa kommentaar

Camino de Santiago 16.päev. Sahagun – Reliegos = 32km

Ei saa öelda, et päev nagu iga teinegi caminol, sest…. kui alberguest “visatakse” sind välja tavaliselt kell 8, mis tähendab varast ärkamist, siis hostal ja muud privaatsemad asutused lasevad sul välja magada.20171010_094714 Hiline hommikusöök kell 10 ja teele siis, kui päike soojendab.20171010_095941

Kogu päeva teekond kulgeb maantee kõrval oleval rajal, kuhu palverändurite päikesekaitseks on istutatud lõputu vahtrapuude allee, mis ei ole v-ee-ee-l sell-lles ea-as

et väga palju varju annaks hetke kasvufaasis (tulevikus kindlasti, kui kõik puud ära ei  kuiva).

Ootamatu taaskohtumine pingil jalgu puhkava Ninoga, kes juulis Kölnist teele asus ja caminot telkides läbib. Mees on uskumatult rõõmsameelne – mul on järjekordselt siiralt kahju, et ma keelebarjääri tõttu selle mehega rohkem suhelda ei saa. Seda probleemi pole aga Montyga, kes järjekindlalt on otsustanud minuga sammu pidada.20171010_110339

Keset ei midagit on avatud pühamu nimega Ermita de la Virgen de Perales.20171010_12371820171010_123634

Veel antuke ja Bercianos del Real Camino on meie ees, küla jääb meelde saviseintest majadega, mis on nii vanad, et katused pole säilinud, vaid seinad on püsti. See seinte ehitus meenutab vägagi meie Pirita – Vastseliina teel alates Võrtsjärvest allapoole nähtud ehitustehnikat – savi + oksad/põhk. Otsime kohvikut, aga see on suletud.20171010_13081920171010_130800

Bercianos del Real Camino – kohtume mu camino ainsa peruulasega, ta on juba Santiagosse jõudnud ja kõnnib nüüd tagasi.20171010_162240

Nagu ka varasemalt Björnile Rootsist,teen nüüd ka vahtralehele näitliku perfomäänsi, kuidas süüa soodsamalt. Suundume supermercadosse ja teeme sisseostu: värske salat, millest Spaanias koguaeg puudust tunnen +tuunikalakonserv, oliivid, õlu. Jääb üle leida sobiv koht piknikuks ja linnaservas on täpselt see mis vaja: lastemänguväljak ja paar katusega varjualust, üsna sarnased meie RMK lõkkeplatsidel olevate katusega varjualustega. Segan salati suurde plastikarpi, mis mu teekaaslasel olemas on.

Järgmised 8km on taaskord sirge tee on sirge tee on sirge tee päikese meelevallas, päeva lisab mõtteainest kõikjale kirjutatud ergutavaid/turgutavaid rohkem või vähem filosoofilisi lausungeid. 20171010_10341520171010_114716

El Burgo Ranero toob meie teele poekese, mille uksetaga on kenasti toole reas, kus jalgapuhata. Kella järgi võiks ju õhtulegi jääda, aga mulle see ei sobi – 18k on selgelt vähe.

Jäätis kohapeal ja keeratava korgiga vein teele kaasa 🙂20171010_181522 Jutleme ameerika paariga, kes on oma Camino Santiagos lõpetanud ja saabusid äsja linnakesse, et teha 2 nädalat kohalikus albergues vabatahtlikku tööd – soovi korral saad anda caminole tagasi oma panuse, töötades hospitalero(a)-na mõnes albergues. See paar just seda ongi tulnud tegema. Näitame neile suuna kätte, sest oleme juba kursis, et albergueni on 100meetrit minna.  Aga järgmise külani on … 13km. JA kell näitab 18:30. Teele!20171010_192631

Surnut mängiv rästikubeebi “ärkab” ellu, kui teen kepiga kontrolliva puudutuse, et ega ta ehk surma pole saanud – lapseke võtab sisse uhke S-poosi ja sisiseb kurjakuulutavalt.20171010_190732 Ühtlasi konstanteerin fakti, et mu juulis ostetud saapad hakkavad poolduma…20171010_140949

Minu õhtuste käimiste kirss tordil on päikeseloojangud, need on pilvitu taeva tõttu alati lummavad ja nende saatel on kergem käia. Et mesetal on puid vähe ja metsa ning asustust praktiliselt pole väljaspool asulaid, siis onsilmapiir tohutult avar ja miski ei varja õhtust värvide mängu kauguses asuvate mägede taustal. Lasen piltidel enda eest rääkida.44820171010_194430445

Reliegosesse jõuame tähistaeva ja otsmikulampide valguses. GPS aitab leida albergue, mille hospitalero on natuke tõre meie hilise saabumise tõttu – valisime La Parada, kuna see pidi olema avatud kella 23ni ja kell on “kõigest” 22:15! Monty, kellel pole kaasas magamiskotti, saab lisaraha eest teki 😀 Meie toas on 3 nari ja saame 2 viimast vaba kohta ülemistel vooditel,  püüame olle hiirvaiksed, et mitte teisi segada.20171010_220711

20171010_220825

Tere!

Täna öösel ärkan selle peale, et tunnen midagi kõdistavat ja telefoni valguses näen mingit putukat… LUTIKAS! ehmatan ja hakkan googeldama, milline see elajas välja näeb, sest hilise saabumise tõttu ei olnud ma loomulikult kursis, mis seisus voodi on ….

Rubriigid: Määratlemata | Lisa kommentaar

Camino de Santiago 15.päev. Calzadilla de la Cueza – Sahagun = 24km

Jalgade undamise saatel mööda saadetud öö saab lõpu telefoniäratuse läbi, tuba on tühjenenud, nii jääb meile saladuseks, kellega koos tuba jagasime.20171009_080917 Väsimus on kehas ja liigutused aegluubis. See on tunne, mis piltidel ei kajastu. Tegemist on siiski ebahariliku füüsilise pingutusega – olen teel olnud 2 nädalat, kõik päevad jalgel, eilne päädis 45 kilomeetriga. Püüan teha arvutusi, mis päevaks ma Leoni jõuan, sest vahepeal olen saanud Kristiinalt teate, et ta lendab Leoni ja ühineb Santiago poole rännakuks. Kõige tagumine asi, mida ma tegelikult teha tahan, on mõelda eesolevatele kilomeetritele ja tegeleda planeerimisega, sest parim viis on lihtsalt kulgeda mõtlemata numbritele.

20171009_081021

Eesti – Läti

Aga täna siin ja praegu olen koos Paulaga Riiast. Pestud-kustud-kammitud siirdume üle tee poekesega samas hoones olevasse kohvikusse. Väljas on sigakülm ja päike veel künka tagant ei paista. Tirin kotist kõik kriitikat kannatavad riided välja, mis vähegi sooja võiks anda. Tellime kohvid ja croissandid … ja saan teate Montylt, kes varem kauemaks Burgosesse otsustas jääda (kanadalasel pole oma telefoniga Euroopas midagi peale hakata, seetõttu tal enamasti messengeri kasutada ei saa): “Kus Sa oled?”

Vastuse saanuna uus teade: “Ma arvasin, et oled Carrionis ja ma näen sind kusagil hommikusöögil!” Mees oli käinud terve eelmise öö ja läbinud jutti 57 km, jõudes varahommikuks linna, kust mina eile õhtu poolikul otsustasin ühe küla võrra edasi minna. Monty: “Oota, ma olen 30 minuti pärast seal.”

Tegelikkus on see, et kümne minuti pärast ta kirjutab: “Ma ei näe sind!”

Astun kohvikust välja ja seal seisab 3 päeva tagasi Burgossesse maha jäänud magamata meest, kes seisab nagu ilmutis keset inimtühja külatänavat! Tema takso on juba lahkunud. See kõik on nii ebareaalne! Tutvustan Paulale oma camino-sõpra, teeme oma kohvidele lõpu peale ning alustame teekonda kolmekesi: Eesti-Läti-Kanada trio.received_10159497452330541

Tänane tee kulgeb peamiselt väikesel maanteel või sellega paralleelselt. Hommikuses pooles käib meie rütmis meest väikese järelveetava käruga, ta kasutab sõiduteed ja pole suhtlusaldis.20171009_094643

Umbes kella kümne paiku võib riideid vähemaks võtta ja tavapärases t-särgi vormingus sooja päikest nautida. Tee on tühjavõitu, kuna täna Carrionist alustajad on meist mitu tundi taga suure vahemaa tõttu ja Calzadillast alustajad kaugel ees. received_1015949762326554120171009_105832

Vaatamist väärivad Moratinos kohatud maa-alla ehitatud elamud nagu kääbikute külake tehislike küngaste all, näed vaid uksi ja korstnaid.

Moratinos

Moratinos

Võtame siin väikese eine, meiega jagavad oma vahvleid Austraaliast pärist jalgratastel caminot läbiv keskealine paar.

Vahel kohtad mõnd uut kaasteelist otse teeserval (Paula näide!), kus on kombeks vajadusel lihtsalt istet võtta ja hinge tõmmata. Nii kohtusime USA-st New Mexicost pärit abielupaariga, kellega päris pikad kilomeetrid teed jagasime.20171009_134945DSCN2139 Tegime varjulise sangria peatuse St. Nicolas del Real Camino kiriku juures olevas baaris, kus juttu jätkus kauemaks.

DSCN2140

San Nicolas del Real Camino

 Nii palju kauemaks, et Paula läks ees ära, kuna eel olevas suuremasse linna Sahaguni oli jõudnud lätlane Janis- nad olid varem teel kohtundu ja Paula sai nüüd Janiselt teate ning püüdis kaasmaalasele järgi jõuda.

Uus spontaanselt kujunenud kvartett aga nautis päeva, külma jooki ja teele jäävat Ermita de la Virgen del Puente kirikukest.

DSCN2141

Ermita de la Virgen del Puente

Jänkid pudenevad eelnevalt ette broneeritud hotelli Sahaguni alguses, me 2 tatsame edasi linnasüdamesse, kus võtame istet municipale ees baaris. Ei saa ma kaua istuda, kui municipalest ilmub Paula ja Janis, 2-1 Läti kasuks 😀

20171009_161454

Eesti – Läti vol.2

Baarist õlu tellides lasen endale teenindajal korralikult selgeks õpetada, et tegemist pole mitte SaHaguniga, vaid Sa’aguniga, häälduse mõttes – tempel mällu 😀 Halvasti magatud öö tõttu leian booking.com-i kaudu lähedusest hostali, kus ennast vaikuses korralikult välja magada (10h!), albergued võivad oodata.

 

Rubriigid: Camino de Santiago, Foto, Palveränd, Pilgrim, Reis | Lisa kommentaar

Camino de Santiago 14.päev. Boadilla del Camino – Calzadilla de la Cueza = 45km!

Eelmises postituses jäi mainimata, et Boadilla alberques sain praktiseerida vene keelt. Nimelt töötas sealses köögis Moldaaviast pärit naine oma pojaga ja me vestlesime põgusalt kuni töö teda taas endasse neelas. Ta tundus rahul olevat oma eluga selles külakeses.

Öö meie kvarteti toas oli vaikne, hindasin Gabi norskas talutavaks, ent hommikul väideti mulle, et minagi norskasin. Ma ei tea, kas tehti nalja või mitte, aga segada sain ma vaid 3-e inimese und – spaania sõpru ja preester Davidit (Santiago-Rooma-Jeruusalemm).

Sööme hommikust ja asume kolmekesi jahedale teele, päikesetõusu eelselt on napid 5C. Seltskonnaga liituvad peagi austraallane ja itaallanna. Hiljem saan teada et aussi on üks sealne tuntud näitleja, ise ta sellest muidugi ei räägi.20171008_083052

Teele jääb  Hispaaniale iseloomulik torn, mida pean veetorniks, aga võta näpust, Pedro selgitab, et tegemist on tuvilaga. Ennevanasti, kui spaanlasi kimbutas nälg, ehitati need kõrged tornid eesmärgiga, et sinna kogunevad tuvid ja neid siis sealt püütakse … toiduks. Tänapäeval on osad neist restaureeritud ja ilmselt elab neis ka tuvisid, keda ei ohusta keedupotid.DSCN2103

Peagi tõuseb päike ja kuldab üle Castilla kanali (Canal de Castilla), piki mida nüüd tee viib. Tegemist on ammustel aegadel kaevatud pika tehisveekoguga, mida kaevati 18-19sajandi vahetusel. Selle pikkus on 207 km!”, laius 11-22m ja sügavus kuni 3m. Kanali rajamise eesmärk oli kasutada seda kaubateena erinevate provintside vahel.DSCN2104DSCN210820171008_092909 Fromista linna juures on kanalil vaatamisväärne pais, mulle tundub üsna keerulise lahendusega. 20171008_093325DSCN2114Linna sisenedes kohtan kohvikus laulumees Migueli, kes tõmbab siin oma caminole selleks korraks joone alla, embame ja kohustuslik lõpupilt 🙂20171008_100024

Jätkame Pedro-Gabi tandemiga mõnda aega, kuni ma peatun ühes külapoes, et varustada end värske puuviljaga. Nosides mõnusalt mahlast virsikut kohtan üht mehhiko noormeest, kes väljub unise näoga ühest tihedast pargist – ta oli seal oma telgiga ööbinud ja nüüd, kell 11, alustas oma päeva 🙂 Telgiga rändureid kohtan oma teel mitmeid, mõned neist telgivad igal ööl, mõned pisteliselt. Põhjuseks on enamasti rahaliste vahendite nappus, nii saab caminot läbida väiksemate kuludega. Ametlikult enamuses Hispaanias wild camping ei ole legaalne. Samas ei kuule ma kellaltki, et neid oleks ära aetud või trahvitud selle eest. Peamine, et prügi maha ei jäeta ja mulle tundub, et need, keda mina kohtasin, on vastutustundlikud selles küsimuses.

Tee kulgeb paralleelselt maanteega, pilt on sügisesele mesetale omane – pruunid ülesküntud põllud ja läbikumav sinine taevas.20171008_10410120171008_10563920171008_130206 Tõsi, kohalikud räägivad, et see sügis on erakordselt soe ja kuiv – mulle see sobib. Nii mõnedki rändurid pidada selle osa läbima bussi või taksoga, kuna see on igav sirege ja lame tee. Aga selleks, et hinnata põnevamaid rajalõike, peab kogema ka igavamaid, on minu arvamus. Lõpuks on tee on tee on tee.

Ühel hetkel peatab mind spaaniakeelne vanem mees ja tal on terve ämber mandlitega, mida ta jagab kõikidele palveränduritele aitäh eest. Mandleid ma jumaldan ja värskeid veel enam. Panen meeleliigutusest pisaraid … jälle. Mees purustab ühe uusi mandleid ja keelab mul enne edasi minemast, kui mu pihk on täis. Lisaks lööb ta oma templi mulle ränduri passi, tegemist on kohaliku caminosõprade ühenduse liikmega.20171008_121233

20171008_121321.jpgVillalcasaz de Sirgas peatud lõunasöögiks, katedraali ees asuva baari ees on juba oma tellimust ootamas Pedro ja Gabi, nende lõuna on rikkalik eine koos pudeli veiniga. Pärast sööki ootab neid ees siesta – on palav ja tark ei torma 😀

Mina aga ühinen sakslannade Ilka ja Corneliaga. Naised, kellega ma jagasin tuba Logrono donativos. Nad kõndisin St. Jeanist Logronosse aasta varem ning on nüüd tegemas camino 2/3-ku Leoni. Etteruttavalt, me kohtume kogemata ka veel Leonis. Järjekordne vau-kohtumine. Söön patata ali oli (keedukartulid küüslaugu kastmes), teen tiiru kirikus ja sätin end taas teele lehvitades tuttavatele mahajääjatele teadmata, kas kohtume veel. Iga hüvastijätt võib olla viimane. Või siis mitte, kui camino tahab teisiti.

DSCN211920171008_142443

Teeserval puhkavad jalga 2 naist. Ema ja tütar Seattlest, kellest vanem osapool  pensionil vanaema Sharon käib optimistlikult oma kuuendat! caminot – ta on käinud siin mehega, üksi, lapselapsega, seekord siis tütre Angiega. Peas kannavad nad hands-free päikesevarje, nutikas kaitse, selline aasialik 🙂 DSCN2129Suurepärane viis veeta kvaliteetaega oma lähedastega, ent mõistagi peab see mõlemale poolele sobima. Naised jäävad järgmisse linna ööbima – Carrion de los Condes on suuremat sorti linn, mis on paljudele päeva lõppeesmärgiks. Siin on miskine öömaja, mida peavad laulvad nunnad.

Laulvad nunnad

Aga ka uhke hotell rahakatele ränduritele. 1209a asutati siia võimas palverändurite keskus ja haigla, kohast sai oluline sihtpunkt Jaakobi palverännuteel. 20171008_16344320171008_164155Linn asub Carrioni jõe kaldal, siin on mitmeid kauneid kirikuid ja mitu kloostrit. Põhjust jäämiseks on, kuid peale teele jääva Santa María de las Victorias kiriku külastamist …DSCN2132…. võtan suuna linnast välja. Kell on vaid 4 ja minu jaoks on ainus dilemma põhjus  jäämise ja edasiliikumise vahel see, et järgmisse küll on 17 km tühjust. Et ma oma päeva 25 km läbimisega lõpetada ei taha, sünnib käigupealt otsus käimise kasuks. Trehvan veel tänaval põhjanaabreid Minnat ja Sirppat, kes on juba majutunud ja pööritavad silmi, kui kuulevad, et kavatsen edasi minna. Me oleme kõik erinevad ja oma otsustes vabad. See on üksi käimise peamisi eeliseid – sa teed, mis sa ise tahad.

Järgnev 17 km on ilmselt kõige igavam lõik kogu caminol: tee on sirgemast sirge ja ümberringi on vaid põllud, pealegi peaksin ma olema teel täiesti üksinda, aga ….

Mingil hetkel näen kaugel ees liikumas musta täppi. Mu peas hakkab käima mõistatamismäng, kes on see hullukene, kes on samuti õhtul selle pika vahemaa ettevõtnud ära käia. On ta mees või naine? Kas ma tean teda või mitte? Jõuan ma talle järele? Lisan tempot, sest uudishimu närib hinge. Vahe väheneb minimaalselt. Kuni see must täpp istub teeservale ja ma jõuan temani. Tundmatu noor naine, suits käes, klapid peas. Peatun ja teen juttu. Paula?

Hi Paula, where are you from?

From Riga, Latvia, kõlab veatus inglise keeles! Whaaaat? Ma elan sinust 175 km kaugusel, Paulakene! No oli see vast siiras rõõm, nii lähedalt pärit inimest kohata, on ju Riia mu jaoks nagu oma kodu. Edasi liikusime muidugi koos ja ma sain Paulast nii mõndagi teada. 27a. naine on töötanud modelli maailmas, keereldes selles sfääris üle maailma, sealt ka see inglise keel. Caminole tuli ta üksi pärast suhte purunemist vaatamata vanemate vastuseisule. Nüüdseks on ta jõudnud sinnamaale, et purunenud suhe on teise poolega sirgeks räägitud ja Paula tõttab Santiago poole rõõmuga, sest purunenud suhe on teel olles skype vahendusel saanud uue alguse! Nii palju, kui on inimesi, on camiinotamiseks põhjuseid ja lahendusi.

Kohtame teel Ninot, Saksamaal elavat itaallast, kes on oma teekonda alustanud 3 kuud tagasi Kölnist ja kelle seljakott sisaldab kõike vajalikku laagrisse jäämiseks. Ta ei ööbi kunagi öömajades, vaid telgib. Ta keeleoskus piirdub saksa ja itaaliaga, seetõttu me tema suurest seiklusest väga rääkida ei saa.20171008_184743 Kõnnime kolmekesi, kuni ta otsustab ühe põhupallivirna juurde telki püstitama hakata, mõistlik, sest päike hakkab loojuma ning päevavalgust on vähe. Teeme Paulaga päikeseloojangutaustal minu pliidil kohvi ja sööme snäkke, pikk päev on teinud oma töö. Ma naeran, et iga ära söödud pala kergendab meie seljakotte.20171008_192135

Viimased kilomeetrid kulgevad nagu unenäos ja seda mitte väsimusest. Me kulgeme keset ei midagit, lähimad asustuste tuled paistavad vasakul kaugel silmapiiril, taevas meie ees on aga erkoranž, maastikul pole eriti puid ega põõsaid – tunne nagu kõnniks Marsil! Naudime seda ulmelist olemist kogu teadvusega. Ja arutame, kas me ei peaks juba nägema asula tulesid enda ees. Lohutan, et kui me oleme eksinud, siis meil on vett, toitu, pliit, magamiskotid ja minu termokile ulatub üle kahe inimese.20171008_201119

Seda lahendust siiski vaja ei ole, sest Calzadilla de la Cueza asub allpool meie käimistasandit ja me näeme tulesid vaid veidi enne kohalejõudmist. Asula ilmub me ette ootamatult. Õnneks on municipale albergue kohe esimene maja küla alguses ja me jõuame kohale 10 minutit enne selle sulgemist. Regame end sisse 5€ eest ja jookseme üle tee poekesse, sest ka see suletakse kohe st kl 9. Paula valib õhtusöögiks pudeli mõne euro maksva veini ja mina tüki head juustu, rohkem pole vajagi. Tagasi alberguesse, kotid magalasse, kus juba magatakse toad pimedad. Hiilides jätame asjad ja lahendame veini ning juustu albergue sisehoovis tähistaeva all kahekesi, eestlanna ja lätlanna, vanusevahe 20 aastat, seda ei pane teel olles keegi tähele, pole vahet, kui vana keegi on või mis rahvusest, me oleme kõik üksja üks on kõik. Järjekordne ime!

Pärast lobisemist kiire dušš ja kell 10 on meilgi päev kustumas. Aga läbitud kilomeetrid ei lase magada, kell 3 olen üleval ja valutan jalgu. Näen, et ka Paula ei maga …

 

Rubriigid: Camino de Santiago, Foto, Palveränd, Pilgrim, Reis | Lisa kommentaar

Camino de Santiago 13.päev. Hontanas – Boadilla del Camino = 32km

Öine kirikukell ja Gabrieli (ekslikult nimetasin teda eelmises postitusess Migueliks, selle nimeline spaanlane ilmus mu teele hoopis täna :D) norskamine said ühele poole siis, kui oli aeg ärgata.

Hommikukohvi meie albergues ei pakutud, suundusime Pedro ja Gabiga baari, kus eelmisel õhtul päeva pikendasime. Et gigant-spaanlane Gabriel teadis oma norskamisest, häbenes ta terve hommiku oma silmi peast ning nõudis nüüd, et peab saama mulle selle eest hommikusöögi välja teha. Ehkki tema öised hääled polnud pooltki nii hullud nagu ma varem San Juan de Ortegas olin õudusega kogenud, ei hakanud ma vastu vaidlema. Järjekordsed banaan+croissant+kohvi said kerre transporditud pisikeses kohvibaaris, mis oli  tankivaid teele asujaid ääreni täis.20171007_081820

Väljas on veel hämar, unisus pole lahkunud,  jään veidiks jutustama Austria noorte Klausi ja Marleeniga, nendega, kes juulis kodust astuma hakkasid. Kuni St Jeanini olid neil kaasas rippkiigud (hammockid), sest teel olevate öömajade hinnad käisid üliõpilastele üle jõu. St.Jean Pied de Porti ehk Prantsuse tee algusesse jõudnutena, saatsid nad kiigud postiga koju ja ööbisid nüüd rõõmsasti koos teistega alberguedes.20171007_075848

Kraadiklaas albergue seinal näitab juba 7C, see on ikka päris külm siin. Üksi teele asudes tunnen esmakordselt puudust kinnastest. Taevas on harjumuspäraselt klaarilt sinine ja seda ehib täiskuu, mis peagi asendub tõusva päikese poolt värvuva künkliku maastikuga.351

Järgmisesse asulasse Castrojerizi oli siit 9km astumist, Santiago katedraalini aga oli jäänud rohkem, kui pool teed minna, ühe viida järgi 457 km. DSCN2065Enam ei loe ma kilomeetreid ega päevi, ei tea kuu- ega nädalapäevadest, Camino on mind alla neelanud,, ära tinistanud, elu on lihtsalt lill. .20171007_083929

Enne Castrojerizi jäävad teele San Anton kloostri varemed, kunagi on see olnud suur ja uhke ehitis.

20171007_093122

Suur Brasiilia ja tilluke Eesti 😀

Ma ei oska seda seletada, võib olla oli see tõusva päikese lumm või üle tee vabaõhukohvikust kostev barokne muusika, aga nende gigantseinte juures oli mul tunne, nagu oleks mu ümber veel kellegi nähtamatu bioväli. 14.sajandil oli siin palverändurite haigla, tõenäoliselt suri siin ka inimesi. Millegipärast valguvad silmadesse pisarad, härdushetke põhjus jääbki mõistatamata.

 

This slideshow requires JavaScript.

Castrojeriz on küla mäejalamil, mille tipus valvavad ümbrust vana kindluse varemed.DSCN2071Külas on järjekordne uhke kirik ja ei saa mööda ka söögikohast, kus parasjagu valutab oma jalgu … Helene! Embame jällenägemisrõõmus, ta lahkus Hontanasest varastel hommikutundidel ilma et me oleksime kohtunud ja hetkel ta pole üldse kindel, kuidas ta edasi saab, ta põlved valutavad hullusti, lubas välja mõelda, kas võtab takso järgmisesse linna või saab valuvaigistitest abi.20171007_095517

Mina suudan oma päikeseprillid siia maha unustada, avastan selle seiga pärast kirikutuuri ja tulen tagasi, otsime Helenega neid ega leia. Hakkan juba käega lööma, kuui kohvikupidaja küsib, mida otsime – ja toob tagaruumist mu prillid, mis olid juba kokkukorjatud. Ostan tänutäheks tüki kohapeal küpsetatud keeksi, mille sarnast ma ei varem ega ka hiljem ei maitsta ei saanud. Meenutas vanaema tehtud keeksi.20171007_104533

Edasi jalutades jõuan kannule Hispaania ja Mehhiko lippudega kõndivale mehele-naisele. On mu camino 13.päev ja alles Santiagosse jõudes lõpuõhtul tähistades saan ma teada nende nimed. Siin me vaid naeratame ja teretame. DSCN2072Mul polnud õrna aimugi, et camino üks raskematest ja meeldejäävamateist tõusudest – Mostelarese mäele – on kohe mu ees püsti. Järgneval kilomeetril on tõusu 12%, tuleb ennast lühikese ajaga 800 meetrilt 910meetrini merepinnast vedada. Mu ette jääb paar selga, kasutan aktiivselt oma käimakeppe, sest sellises olukorras  on neist märkimisväärne kasu ja olen tänulik, et need rännu alguspunktis ostsin. 20171007_115023Jalgratastel rändajad lükkavad viimast tõusuosa eranditult käekõrval. Üles jõudes avaneb 180C laiuses uskumatult võimas vaade tagasi Castrojezile, tuldud teele ja mesetale, kus puudub igasugune vari. Kõik on ühtlaselt pruun.369

Siin üleval jahutava tuule käes piidleb tulijaid huviga üks mees. Tomas on Prahast ja tegemas oma kuuendat caminot Hispaanias! Tal on kaasas fotokas ja plaan teha  kodumaal palverändurite portreenäitus. Ma ei ole veel kuulnud, et see toimunud oleks, aga portreteerib ta teistehulgas ka mind. DSCN2078Puhkan jalga ja imetlen laotud kivipüramiide vahelt lummavat panoraami. Ühtki puud ega põõsast siin ei ole, varjualune siiski on ehitatud, kus rändur saab leevendust pähe paistva päikese eest. Camino varjupool, teel puuduvad käimlad, annab siin eriti ebameeldiva lõhnaga tunda ja varjualuses peatumise soovi ei teki.20171007_122707

Edasi läheb tee rahulikult üle lõputute varjuvabade eritoonides pruunide põldude ….375

Itero del Castillos teen lõunapausi ja ees ootavad mind juba einestavad Pedro ja Gabi ning keegi itaallane Vincent. Istume terrassil varjus ja külm serveza käib lõuna juurde. Olgu öeldud, et ma tegelikult õlut üldse ei joo 😀 Vahel harva saunas ehk. Aga siin on KÕIK teisiti.DSCN2098.JPGMärkimist väärib veel kindlasti San Nicolas de Puentelitero – Hospital de Peregrinos – veel 1 palveränduritele sajandite eest ehitatud haigla, kus praegu on lisaks palvelale ka ööbimisvõimalus ning saab ka donativo lõunat süüa.

 

Mind paluti just kaetud lõunalauda istuma ja öömajalegi jääma. Ehkki see oleks olnud väga eriline koht kõigeks selleks, tundus mulle veel päeva lõpetamiseks vara ning ma tänasin lahke pakkumise eest ja läksin edasi.DSCN2092

Vana kivisild ületatud, jõuan Palencia provintsi, sellest annab märku mitu teadetetahvlit. 20171007_141917.jpgPeagi tuleb mulle selg ees vastu üksik hispaanlane – Miguel, riietatud sini-must-valgesse, peas kübaralodu. Ta ei räägi väga hästi inglist, aga ta on paras koomik ja võtab peagi laulu üles, esitades mulle poolenisti tantsu lüües mitu laulukest. Üks neist, Dont worry, be happy kummitab mind kuni Camino lõpuni.20171007_160324 Niivõrd, et hiljem minuga mitu päeva koos käiv Lucia ütleb mulle ühel hetkel, et ta vihkab seda laulu, kuna ma seda KOGUaeg ümisen 😀 Niipaljukest saan Miguelist aru, et ta jalad on villis ja ta peab varsti koju tagasi minema. Kõnnime koos kuuma päikese ja tolmkuivade päevalillepõldude vahel Boadilla (loe: Boadi:jja) del Caminosse, siin läheb päev lukku.

Trehvan külla sisenedes sakslanna Jördist/Angelit teele jääva municipale “aias” (pole ühtegi puud ega põõsast) raamatut lugemas. Ta ütleb, et maja pole väga heas korras ja haiseb – otsime mõne teise öömaja siis 😀 Peatume kiriku kõrval private-albergues (8€), kus meid suuunatakse ca 10 nariga tuppa. Kohtan muidugi tuttavaid nägusid, aga rohkem on uusi. Üle tee on hotell ka ja sealsed inimesed tulevad meie söögituppa sööma, sh soomlannad Minnnnnna js Sirpppppa, polegi ammu näinud!20171008_082334

Albergue siseaed on kena roheline murulapp, väikese basseini ja viigipuudega, minu elu esimene kokkupuude viigipuudega! Soovitan seda kohta vägagi.DSCN2100 Ostame “receptionist” külmad õlled, saapad lendavad jalast ja istume mõnusale haljale murule.

Nooremad rändurid kokkavad endale õues oma õhtusööki, kamba peale vaaritades saab selle märksa soodsamalt, kui  ostetud õhtusöök. Pasta, oliivid, tomatipasta, parmesan, sibul, oliivõli, vein, pliit on noortel olemas.20171007_191142Et ma tean, et mu eilsed 2 uut caminosõpra on teel siiapoole, ostan veel 2 külma õlut ja lähen neile vastu. Hmm, ma eeldasin, et nad on lähemal, aga ma kõnnin umbes 2 km enne, kui neid kohtan! Et siis koos veel tagasi ka tulla. Õnneks pole mul seljakotti ja jalas on varbavahed, see on hoopis teine tera käimiseks. Mu eesmärk neid üllatada, sai kuhjaga tehtud. Albergues saavad nad pisikese toa peamajja kolme nariga tuppa, sest suured ruumid on rahvaga täitunud ja pärast suurepärast ühisõhtusööki ja veini (8€) 20171007_194739räägin ma end samuti nende privaatsemasse tuppa ööbima, mis nad ikka kahekesi laiutavad.

Ent pimeduse hakul saabub veel 1 palverändur:  noor hispaanlasest preester. Ta on teel jalgsi Santiagost Rooma, et kohtuda Vatikanis Rooma paavstiga ja edasi jala Jeruusalemma! Mul õnnestub näha ta ravimikotti, selle sisu on muljetavaldav – plaastreid ja salve on  kordades rohkem, kui minu kotis, aga eks ta teekond oleka vähemalt 3x pikem.

Niisiis magan täna väga erilise palveränduri all…. kas ma näen unes nüüd midagi taevalikku?! Kas sellesse tuppa ümberkolimine oli õnn või õnnetus…

388

Rubriigid: Camino de Santiago, Foto, Palveränd, Pilgrim, Reis | Lisa kommentaar

Camino de Santiago 12.päev. Burgos – Hontanas = 32km

Kell 7, kui ärkan, on mõned voodid juba tühjad, mõned üksikud kaasteelised veel pikutavad, aga enamus on juba asjalikult jalgel.  Tavaliselt läheb kell 6 või 7 tubades hämar valgus automaatselt põlema, vahel hakkab mängima ka mahe muusika – abiks unistele ärkajatele. Meie toas saan eluliselt olulise õppetunni, mida edaspidi juba ise teistepeal rakendada. Nimelt sloveenlanna Suzane on suutnud oma igale varbale ja enamgi veel korjata villid, jätan talle oma varvassokid ja ameeriklanna ravib Suzane ville niidi ja nõelaga.

Villidele niiti ja nõela!

Villidele niiti ja nõela!

Hommikune koti pakkimine läheb iga päevaga üha automaatsemate liigutustega ja esimene mõte öömajast väljudes on, kust leida kohvi. Seekord on see eriti lihtne, kuna baar asub otse üle tänava, see on juba puupüsti seljakotte ja nende omanikke täis.

20171006_075107

Baar!

Käib poolunine ent rõõmus melu ja baarileti ees on lausa järjekord, ole vaid mees/naine ja vali endale sobiv “kütus” välja. Minu valik on täna kohvikõrvale banaan, croissant ja jogurt. Tradistiooniline oleks valida šokolaaditäidisega saiake, ülimagus algus päevale – aga tänan, ei 😀 Tänaval on mõni lauake veel hõivamata ja maandun ühesse neist. Seltskonnas on 3 iirlast, kes lõpetavad siin oma Camino, nad on peagi teel raudteejaama, et koduteele asuda. Esimest korda valguvad mu silmadesse lahkumispisaraid, teadmine, et me ei kohtu enam iial tundub maailmalõpuna.

20171006_080746

Iirlased lähevad koju.

Minu camino-sõbrad jäävad veel Burgosega tutvuma ja asun taas üksi teele. Burgosest väljumine võtab omajagu aega. Tee on vahelduv, möödun ülikoolilinnakust, roosilistest parkidest, huvitavatest skulptuuridest ja olengi /taas/ põldude vahel.

 

 

Esimesed uued kontaktid sel päeval on galiitslanna Iria ja 2 jaapanlast, kellest 1 on juba mulle tuttav Masa, seejärel austraallane Roberto, kelle tailannast kaasa on kusagil eespool käimas ning soomlanna Anita, kes on teel üksi. Tõeline rahvaste paabel. Robertoga teeme nalja koaala teemal, kes tal pidi seljakotis kaasa rändama. Too olevat viimastel päevadel kuidagi vaikne seal kotis ja imelik hais pidi ka kotist tulema… et ehk on hinge heitnud, peaks kontrollima?

Villabilla de Burgos (hispaania nimed!!!) on järgmine küla ja ennäe, mulle jõuab järgi Cizur Menoris, Los Arcoses ja Palas del Reis kohatud bostonlane Anthony, minu üllatuseks jalgrattal. Ta teeb kiirülevaate oma muutunud plaanidest: mees rentis Burgosest jalgratta ja sõidab nüüd Leoni, kust ta liigub ühistranspordiga Portosse ning kõnnib siis Santiagosse hoopis Portugali teed mööda – lühidalt ta proovib ühe Euroopa-reisi käigus ära 2 teed ja 2 liikumisviisi. Kombineerimine pole caminol üldsegi mitte haruldane, ent sellist figaro siin-figaro seal ma rohkem ei kohta. Ka Anthonyt ennast ma rohkem ei kohta.

20171006_105516

Anthony muutis “orientatsiooni” 😀

Teen väikese kohvipausi külakohvikus ja üllatus nr 2, isat-poega Tom&Dave istuvad siinsamas väikse õlleklaasiga, me pole õige mitu päeva trehvanud. Nemad Burgoses päeva ei puhanud, sestap on nad minust tiba ette jõudnud. Sellised kohtumised on alati siiras rõõm, sest need on nii ootamatud, see teebki iga päeva ja asula põnevaks, sest sa ei tea iial, keda sa seal seekord kohata võid – leiad mõne uue või siis eelnevalt kohatud astuja?!

20171006_114226

Tom&Dave (loe: isa ja poeg U.S.)

Teel Tardajos’i “lapsendan” taaskohatud Iria ja 2 jaapani poissi, vanusevahe lubas ja nad ütlesid, et nende emad ilmselt midagi nii hullu, nagu camino ette ei võtaks, pakkusingi siis välja, et olen nende camino ema – camino mami 😀 nad olid vägagi päri.

20171006_134137

Minu “lapsed”

Rabe de las Calzadases on pisike kabel (Nuestra Senora del Monasterio), kus kohalikud naised kingivad kõigile Neitsi Maarja ripatsi, minul on samasugune kaelas juba sellest hetkest, mil alustasin Pirita-Vastseliina palverännuteed, näitan selle ette ja tänan viisakalt.

 

 

Geograafiliselt olen nüüd kiltmaal ehk mesetal. See tähendab peaaegu lauskmaad, ent mitte alati, küll aga tähendab see, et puid on minimaalselt, mis omakorda tähendab, et varju sul leida pole, mis omakorda tähendab, et oled totaalselt päikese meelevallas.

 

 

Meseta

Suur osa rändureid jäävad pärastlõunaseks ajaks paikseks, et leitsakust pääseda, ent mitte mina – ma jumaldan sooja. Nii ma ei hakka Hornillos del Caminos öömaja otsima, nagu teevad teised siia jõudnud rändurid, sh mu uued lapsed, vaid plaanin minna veel 12km Hontanasesse.

Teel asulast välja, peaaegu viimase maja trepilt, kostab kitarri ja laul. Leian eest iirlanna, kes oma õele siia külla on tulnud.

20171006_152003

Camino angels.

Naudin väga oma üksi caminol veedetuid õhtuid, kui oleme kahekesi, mina ja camino. See on aeg mõelda omi mõtteid, nautida muretut päeva. Avastasin hel hetkel, et naudin päeva viimast kilomeetrit sama palju, kui päeva esimest. Sul pole vaja selleks teha muud, kui panna jalg jala ette, see on inimesele pea sünnist saadik omane liigutus, sa ei pea omandama spetsiifilisi oskuseid ega tehnikat. Just do it!DSCN2048

Hontanase küla nimi ei  jää mulle sugugi lihtsasti meelde, püüan seda seostada Montanaga, aga ikka ütlen Hovantas võõi midagi sellist 😀 Ja see küla ei ilmu ega ilmu silmapiirile. Sel lihtsal põhjusel, et küla asub madalamal ja seda näed alles siis, kui oled jõudnud laskumiseni – nüüd märkad pisikese küla kivikatuseid ja pruune majakesi, kõik see sulandub maastikuga üsna üheks.

20171006_173854

Hontanase peatänav.

Õhtupäike paistab üle küla mulle näkku ja ma tunned, et olen pärale jõudnud kuldsesse külakesse. Veel ei tea ma, et tegemist on ühega mu camino lemmikküladest. Kitsas tänav viib mööda esimesest alberguest, mille juures tervitab mind paaris kohas kohatud poolatar, kes kutsub mind öömajale. Siiski liigub külakeskmesse edasi. Veel 2 alberguet jätan seljataha ning maandun viimases, municipales San Juan (6€).

20171007_081246

Albergue San Juan Hontanas

Enne veel, kui majja siseneda jõuan, ilmub tänaval otsekui maa alt Helene Yukonist (kohtusime esmkordselt mu 4.päeva öömajas Cizur Menoris) ning sakslanna Angel (tegelikult Jördis – nimi, mida ma iial ei suutnud meelde jätta, sestap ristisin ta Angeliks tema malbe olemise tõttu). Helene jõuab rääkida oma juhtumistest (seikluseks oleks seda patt nimetada), nimelt oli ta mingis albergues suutnud kohtuda lutikatega ning vajas seejärel täielikku desotamist ehk lutikatõrjet aluspesust seljakotini. See aga tähendas suurt hulka sekeldusi, milles käigus oli ta transporditud suuremasse linna, kus ta 2 päeva tegeles oma kaasavara lutikatõrjega ning lõpuks oligi ta maganud sel ööl Burgose municipale 5.korrusel samas ruumis, kus minagi, aga et meie minemised -tulemised olid eriaegsed, me ei kohtunud, voodinumbrite võrdlus  ja.. me magasime pmst üle vahekäigu naabernarides 😀

Vaid 3 toakest mu valitud öömajas ongi, mina satun kaheks liigendatud tuppa, kus minu osas on 4 nari ja 4 meest! Astun muiates sisse ja viskan õhku Hola! ning konstateerin kõlaval häälel selgunud fakti, et ohoo, meestetuppa sattusin. Tervitusele tuleb vastuseks naer, et ma võin absoluutselt muretu olla, mul on nüüd neli isiklikku turvameest. Ütleja on pisike hispaanlane Pedro, ta on koos mehise sõbra Migueliga, kes kahjuks inglise keelt ei valda. Lisaks on meil siin veel 2 jalgrattaga caminotajat – itaallane ja hollandlane. Toa teises osas on 2 nari ja seal on mulle tuttav sloveenia paar.

Hospitalera Diana (öömaja perenaine) küsis minu saabudes, kas soovin osaleda ühisel õhtusöögil (8€), olin heameelega nõus.

20171007_081324

Pilgrim’s menu

Ühistel õhtusöökidel on oluline osa camino sotsiaalelus – samas albergues ööbijad kogunevad ühisele söömajale ja algab tutvumine ja/või elav suhtlus erinevatel teemadel. Hea toit ja vein aitavad kaasa elavate arutelude tekkele, sõltumata rahvusest, usust või caminole tuleku põhjustest.

 

 

Pärast enese ja riiete pesu oli mul ikka veel õhtusöögini aega, läksin ja jalutasin siis üle tee asuvasse kirikusse, ehkki missa oli juba läbi ja kirik tühi, olid uksed ikka avatud ja sees mängis vaikne muusika. Tekkis tunne, et oled alati oodatud ja võta endale oma aeg iseendaga ja ….  Siin oli väga õdus eraldi nurgake palveränduritele, erinevates keeltes piiblid, värvilised küünlad põlemas ja soojad pleedid riiulisse laotud, seintel aga olid fotod oluliste inimestega globaalses mõttes (ema Theresa, Nelson Mandela jne.).

Värvilised küünlad kirikus pole just igapäevane nähtus.

Värvilised küünlad kirikus pole just igapäevane nähtus.

Olgu öeldud, et ma ei ole usklik ega kuulu ühessegi kirikukonfessiooni. Ükskõik, kus maailma otsas ma kirikutesse satun, astun ma ikkagi alati uksest sisse ning tänan kõrgemaid jõude olemasoleva ja tuleva eest ning palun tervist kõikidele, keda vähegi tean. Jätan ka küünla, tasu selle eest on vähim, millega konkreetse kiriku korrashoidu sümboolselt toetada saan. Niisiis, Hontanase kirikust sai mu camino lemmikkirik.

Õhtusöök möödus linnutiivul. Nautisime suurepärast paellat (pae:jja), mis oli kohapeal meile valmistatud. Mu turvameestest toanaabrid kutsusid mu 2 maja edasi asuvasse baari täiendavale dringile. Kustsusin Helene kaasa, ent tema, varajane ärkaja, loobus naerdes ja läks end magama sättima. Et mina vara ei ärka, nõustusin veel väheke veini manustama. Pedro tõlkis Migueli mulle ja mind Miguelile. Sel kombel saime ikka kõik jutud räägitud – Miguel oli oma teekonda alustanud kodust Madriidist, kõndis Burgosesse, kus Pedro temaga ühines ning nüüd kõnnivad nad koos Santiagosse. Kell 22 pandi baar kinni ja oligi aeg öörahuks.

Öörahu tähendas aga igal täistunnil akna tagant kostuvat kirikukella ja selle vahele Migueli norskamist. Hommikul tuli tasumise tund ….

 

 

 

Rubriigid: Camino de Santiago, Foto, Palveränd, Pilgrim, Reis | Lisa kommentaar

Camino de Santiago 11.päev. Burgos – Burgos = 7km

Öö hotellis tähendas korralikku väljamagamist ilma check-out kl 8-ta. Kiirustamata sai pesta ja kotti pakkida, tänavakohvikus hommikukohvi nautida. Mu plaan oli tiir Burgosele peale teha ja pärastlõunal edasi liikuda. Aga linnal oli minuga oma plaan.20171005_165902

Ilm on ülimõnus: taevas veatult sinine, varjulisel tänavapoolel +27C. Burgos on 1 kolmest suurimast linnast Prantsuse teel enne Santiagot, see on Kaliitsia osa, Burgose provintsi,  pealinn. mille pindala võrdub 3-e Tartuga ehk 107 000km², elanikkond 175 600.20171005_132626.jpg

Linnasüda on täis palverändureid, kelle tunneb ära jalanõude – matkasaapad või varbavahed – järgi. Ja muidugi oli nende hulgas ka mulle tuttavaid nägusid, päeva kulgedes ühe rohkem. Enamusel neist oli plaan veeta siin terve päev ja edasi liikuda homme. Külastasime Barbara, Andrea, Cristiano ja Montyga Burgose uhket muuseum-katedraali (sissepääs 7€). Seal võis kael kangeks jääda, sest ahhetama panevat vaatamisväärsust jagus 360-kraadi igasse ruumi.  Tegemist on äärmiselt uhke gooti-prantsuse stiilis ehitisega (Catedral de Santa María), mis ehitati aastatel 1221-1260 ja mida täiendati kuni 16.sajandini.

This slideshow requires JavaScript.

Pärast katedraalituuri istusime linnavärava (Arco de Santa María) juurde tänavakohvikusse ja tellisime imemaitsvad sangriad, minu jaoks esimese, tõeline avastus, kui hea see oli. Et päeval mitte seljakotiga end vaevata olin selle jätnud hoiule Burgose municipalesse (riiklik palverändurite öömaja), liikusin nüüd sinna, et jätkata oma teekonda. Aga! öömaja ees istus tänavakohvikus järjekordne grupp tuttavaid nägusid sh horvaatidest abielupaar Rino ja Suzana, kes kõik keelitasid mind linna jääma ja ma murdusin. Läksin 10 sammu üle tee ja “logisin” ennast samasse municipalesse öömajale. Tegemist on vanasse hoonesse eelmisel aastal renoveeritud öömajaga 6-l korrusel! Hind 5€ ja 24 voodikohta korrusel 🙂 Hispaania valitsus mõistab, kui tähtis osa on palverännuteega seonduv Hispaania turismimajandusele ja toetab seetõttu riiklike öömajade ehk albergue municipale võrgustikku – siit ka põhjus, miks need on alati kõige soodsama hinnaga.

Tagasi linnapeale “laiama” ja naksti põrkasin kokku ameeriklastega, kes siin linnas pidasid oma Camino lõpuõhtut – lastearst Steve, restoraniomanik Mark … mäletate!

Viimane kohtumine - Steve ja Co camino sai läbi.

Viimane kohtumine – Steve ja Co camino sai läbi.

Mehed olid kohtumise üle sama rõõmsad, kui mina ja kutsusid mind oma 8-liikmelise grupiga õhtust sööma. Ma kindlat lubadust ei jaganud ja sinna ei jõudnud ka, ehkki ilmselgelt oleks see olnud väga vinge õhtusööma aeg. Siiski sõin pilgrim-eine (10€: salat, kala-köögivili-kartul,  puding, punane vein) koos väiksema grupiga meie alberguest.20171005_203710 Samas restos kohtasime rõõmsaid kaksikõdesid Kanadast, kes kandsid litritega t-särki Stressless sisters 😀

20171005_201438

Meie korruse toas olid mulle tuttavad Rino ja Suzane Slovakkiast, Marlen ja Klaus Austriast (hakkasid juulis kodust tulema), Monty Kanadast, Masahiro Jaapanist (olime samas öömajas Logronos). Ja alles järgmisel õhtul sain teada, et ka Helene Yukonist magas samas ruumis, minust üle vahekäigu – ent me liikusime erinevatel aegadel ja me ei kohtunud Burgoses kordagi. Ka nii võib juhtuda.DSCN2018.JPG

Et oli nädalavahetus, kostis tänavalt peomelu hommikuni – kohalikke ei oodanud ju uus päev täis kand-ja-varvas kilomeetreid, elamine turjal.

 

Rubriigid: Camino de Santiago, Foto, Palveränd, Pilgrim, Reis | Lisa kommentaar

Camino de Santiago 10.päev. San Juan de Ortega -Burgos = 28km

Vaatamata ühe tiigri norskamisele magamata toatäiele ränduritele, saab kell 6 magala täis mahedat muusikat ja valgust – automaatne märguanne, uus päev on alanuks kuulutatud ja sammud tahavad astumist. Hiivan oma kanged jalad üle nari serva ja ronin redelilt alla, pesu ja pakkimine, mis tuleb juba üsnagi automaatselt vilunud liigutustega välja.

Asutame Montyga pimedas teele, on külm ja kottpime, otsmikulamp leiab kasutust ning teisi jaaniussikesi on näha ka seljataga. On 1 minu kolmest varaseimast teele asumisest kogu teel oldud kuu aja vältel, tõeline eneseületus! Kohalik San Juani kohvibaar on veel suletud, sestap loodame hommikukohvi juua järgmises külas, kuhu on kaardi järgi talutavad 4 km, allamäge. Rada on mõnus, alustuseks metsavahel, edasi karjamaad, kus hämarast udust on üle turritamas üksikud võimsad tammed. Ettevaatlikkust nõuavad rajal olevad lehmakoogid ja järsk allamäge minek.20171004_075256

Ages on järgmise külakese nimi, see on ikka veel hajumata tihedas piimjasse uttu mähkunud, kuid päevavalguse nõrgas algmes hoomatav. Siit leian enda jaoks kogu camino lemmik kohvibaari El alquimista (googeldan tähenduse – Alkeemik),  stiiline ja mõnusa värske einevalikuga. DSCN1957Kohapeal küpsetatavate saiade ja värske kohvi aroom kütavad maitsemeeltes kirgi, menüü on eristuvalt rikkalik ning teenindajad vaatamata varasele hommikutunnile siirad, abivalmid ja sõbralikud. 20171004_082638Ilmselt asukoha ja positiivse atmosfääri tõttu on siin  palju peatujaid, ideaalne kohtumispaik vaatamata kellaajale. Maja ise meenutab väljast Flinstone’i majakest, arhailine ja veidi räämas hoone, mis on lisadetailidega koduseks ja armsaks kujundatud, eristuv pärl minu silmis.20171004_082614

Kohale jõuab neljajalgne sõber Mika koos Alessandroga jalutusrihma teises otsas, võtan koera enda hoolde ja jooksen temaga külavahel väikese ringi.20171004_084119 Kohviku välilaudadest  üle tänava on vana maja, mille ukse kõrgus ulatub mulle kaenlaalla.  Siit on mul kahju lahkuda, istuks terve päeva ja passiks niisama, vaataks mööduvaid rändureid ja maitseks head ja paremat.20171004_085003Tellin teise kohvi lisaks, ainus kord caminol. Aga päev ootab ja täna on eesmärgiks suurlinn Burgos (teine, pärast Pamplonat), kus täitub umbes 1/3 Prantsuse teest.20171004_080524

Veidi aega kõndinud, jäävad teele kivitulbad infotahvlitega ja plakat, mis viitavad UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud kultuuriajalooliselt olulisele paigale – Atapuerca arheoloogilisele leiualale.

Keskus ise jääb teelt kõrvale ja kiire googeldamine näitab, et see on praegu suletud, nii  me teelt kõrvale ei kaldu. Tegemist on alaga, kust on leitud Lääne-Euroopa vanimad inimasustuse jäljed, mille vanuseks on 1,2 miljonit kuni 600 000 aastat! Ehk siis järgmiselkorral õnnestub sinnagi sattuda.20171004_092351 Atapuerca

Atapuerca küla ise on väike, ent nagu ikka, on keset külaväljakut joogiveekraan. Erandina on siin teineteist tagaajamas  2 ergast kohalikku koera. Erandina seetõttu, et üldjuhul koerad magavad ega tee möödujaid märkama, kogu kuuajasel teekonnal kohtun vaid ühe koeraga, kes oli minu suhtes negatiivselt meelestatud st näitas hambaid. 20171004_093506.jpg

Edasi viib camino meid militaartsooni, millest annab teada spaaniakeelne tahvel. Ja kusagil vasakul, teiselpool okastraataeda, kostub katkematult püssipaugutamist. Hispaania armee on üks vanimaid üldse, selle loomine olevat toimunud juba 15.sajandil kuningas Ferdinandi poolt. Aga mitte see ei jää järgnevatel hetkedel erksalt meelde.20171004_095503

Mälupilti salvestub hoopis eriliselt keeruline rajalõik – järsk tõus 1078m kõrgusele Matagrande mäele on komplitseeritud, kuna rada koosneb eranditult ebatasastest, kohati teravatest kividest. Hooman, kui hea on kasutada käimiskeppe ja end mäest üles lükata. Üksikud jalgratastega caminot läbijad mööduvad meist hädiselt, üritades leida mahedamat ja rehvisõbralikumat trajektoori. See on see koht, kus ma mõtlen, et rattaga on raskem edasi liikuda, kui jalgsi.DSCN1961

Ent kohalejõudmise rõõm on suur ja väärt peatust, mäe otsas on suur rist kivihunniku otsas ning kividest laotud labürint. Siin kohtume paljude ränduritega, esmakordselt kohtan siin kedagi Indiast ja Uus-Meremaalt.

20171004_103917.jpg

Bill – Uus-Meremaa, Barbara – Sveitš, Andrea ja Cristiano – Itaalia.

Toimub kiirtutvumine ja grupipildistamine. Itaallane Andrea on kaasa võtnud markereid ja suureformaadilise paberirulli, kuhu ta kogub teekonnal tekkinud camino-reegleid eri keeltes, lisan eestikeelsed “subtiitrid” 😀 Andrea on teel kohtunud Barbaraga Sveitšist, Cristianoga Itaaliast, Billiga Uus-Meremaalt ja see eraldi teele asunud seltskond teeb kogu Camino koos lõpuni, väikese erandiga, Barbara teeb enne Santiagot väikse spurdi, sest peab lennule jõudma. Suurepärane näide ühe tekkinud sõpuskonna najal, kuidas camino liidab inimesi sõltumata rahvusest, usust, soost ja sotsiaalsesttaustast. Camino-pered tekivad ja muutuvad teekonna vältel kõige naturaalsemal moel, juhuste ja jumala tahtel. Andrea, Cristiano ja Bill kõnnivad koos Finisterrasse välja.

Päike tõuseb ning udu hajub, tõusumeetritele järgneb langus 200m võrra. Veider on mõelda, et juba pikka aega on mu elu toimunud märksa kõrgemal, kui “seal all” kodus.DSCN1963.JPG

Järgmine “ajalooline pit-stop” on Cardenuela Riopico külas, mille esimese maja seinal on lõbus joonistus palveränduri märjast unenäost 😀20171004_114805.jpg Baaris Parade on juba istet võtnud eelpool loetletud camino-pere, Andrea täiendab oma camino-märkmikku ja kõik-see-kamp kustutab janu teadagi millega – külma servezaga, mis maksab tavaliselt natuke üle 1€, kurgisnäkk aga lausa pool eurot.

Muide itaalia habemik Cristiano on legendaarne mees, ta kõnnib caminol heleroheliste Crocsidega, millel sisetallad sees. Ja nii lihtne see ongi, mees ise on suusainstruktor ja kiidab väga oma jalanõude valikut, ei ühtegi villi 😀20171004_142707.jpg

Et peatus liiga tavaline ei oleks, siis saabub nüüd kohvikusse ka suurem grupp noori sõjaväelasi, kes siis oma toidumoona rikastavad kohvikust ostetud joogiga. Huvitav combo igatahes, seljakotturid ja militaarid segamini. Ingleesi valdavad spaania militaarid kaaluvad me seljakotte ja arutavad igapäevase kilometraaži üle, tundub, et see info paneb neid meie suunas austusega vaatama, et ei ole niisama päevavargad 😀20171004_122219.jpg

Kohale jõuavad minusugused pärastlõunarändurid, noored Yukonist, kes olid eile õhtul enne San Ortegat kuskile metsaveerele “parkinud”, oli olnud äge kuuvalge ent külm öö.20171004_123722

Burgoseni on jäänud 13 km, millest 10 on “igav liiv ja tühi väli”. See tähendab lennujaama tagust  lauspäikeses astumist ja igavat varjuvaba industriaalmaastikku kuni kesklinna. Olen kuulnud inimestest, kes on selle osa läbimiseks võtavad takso. Minu arust ei ole see õige, camino on mitmekülgne, äärmusest äärmuseni ja iga lõik sellest on osa teest, õpetlik ja sellesse saab suhtuda allegooriliselt. Ning nagu ma nüüdseks juba hoomasin: iga kilomeeter on midagi väärt.

Ühe äärelinna hotelli ees toimub taas ekspromptkohtumine Andrea pundiga, päike on halastamatu ja asfalt sulab, väike õlu on asjakohane.20171004_142419.jpg

Korjame tahtejõu kokku ning liigume edasi südalinna suunas mööda mitte nii meeldivaid kiviplaate.

Eile öise norskamise tõttu magamatus on teinud oma töö ning otsustan sel korral alberguest loobuda ning googeldan booking.comist normaalse hinnaga hotelli, mis tähendab vanni, vaikust ja rahu. Mul on plaan hommikul oma teekonda jätkata.

Juba unustasin, et parim plaan on: No plans! Sest kõige kõrgemal jõul on sinuga oma plaan niikuinii….

 

 

 

 

Rubriigid: Camino de Santiago, Foto, Palveränd, Pilgrim, Reis | Lisa kommentaar