Öö on vaikne ja uskumatult soe. +17C, vastab tõele, et kõrgemal on alati soojem. On ei kusagil ja kõikjal olemise tunne – ainult mina, vaikus, Kuu ja Universum – olemasolematuse tunne, mis meeldib mulle väga.
Äratuse teevad esimesed jutlevad palverändurid kell 7, nemad mind ei oska näha ja ma ei anna endast märku ka, mõnulen veel pool tunnikest magamiskotis. Maonahk on endises asendis seinal, lisa pole tekkinud. Valan viimased veetilgad piimapulbriga müslile ja ootan ära päikesetõusu.
Azorfa küla esimeses kohvikus panen laadima tehnikavidinad, pesen hambad ja joon kohvi eelmisel päeval kohatud soomlannade Minna ja Sirppaga, mul polegi ühtegi soomlasest tuttavat, nüüd on neid 2 korraga. Mööda läheb mu lemmik perrogrino (perro on hisp.keeles koer, inimpalverändur on hispaania keeles peregrino) Mika oma peremehega, me pole 2 päeva kohtunud ja rõõm on kahepoolne.
Kuskilt ilmuvad välja 3 brasiillast, kellega koos lahkusin eile hommikul Logronost. Nende tempo on keskmisest kiirem, jutustame Sabloga – ainus kes ingeleesi valdab – maast ja ilmast, ta teab Eestit ootamatult hästi seoses tööga – ta töötab ettevõttes, mis toodab ja tarnib üle maailma pildiraame.
Esialgu on maastik lame nagu lapik maa olema peab. Teepervel on kraavikaldal istet võtnud 1 rändur, kes on kotist välja otsinud akvarellid ja sisustab maalimisega oma puhkepausi.
Mingil hetkel näeme kaugel ees, üle tühjade väljade lookleval teel suurt hulka täppe. Kui täppidele järele oleme jõudnud, selgub, et ühe kooli noorema- ja keskastme õpilased on koos õpetajatega toodud ühepäevasele matkale. Nüüd alles läks lõbusaks, sest üks blond naine seljakotiga pole siin igapäevane nähe ja lapsed, kes on hargnenud vastavalt oma tempole mööda teed muudkui teretavad ja küsivad igasugu küsimusi, osad demonstreerivad ka oma veel kasinat inglise keele oskust.
Lapiku maa osa saab ümber ja algavad tõusumeetrid. Jõuame Rioja Alta golfikuurorti, mis on hooaja lõpu tõttu tühi, üksikud autod seisavad parklas, mõned lausa Iirimaa numbrimärkidega. Brass Sablo annab mulle kotist õuna ja jääb ootama oma mahajäänud kamraade. Mina nopin tänavalt kaasa oma “õuna” – golfipalli, mille otstarbekuse leiutan päevi hiljem, sellega on hea jalataldasid masseerida 😀
Mõni aeg üksinda astudes jäävad pärast Ciruena külakest mu ette uued seljad: pediaater Steve ja restorani omanik Mark USAst. Meil on väga lõbus, kui mehed kuulevad minu senisest teekonnast koos väliööbimistega, viskavad nad endi “nõrkuse” üle ohtralt nalja ja lubavad mind endale mentoriks palgata. Nemad on osa kaheksa liikmelisest caminole tulnud mehisest seltskonnast, kõik nad kuuluvad mingisugusesse ühiskondlikult aktiivsesse heategevusgruppi ning olid otsustanud koos caminole tulla. Nende ajaplaan lubas neil käia küll vaid Burgoseni ehk 1/3 kogu Prantsuse teest, aga asi seegi, ehk kunagi jätkavad.
Pisut alla 20km läbituna, tuleb vastu suurem linn Santo Domingo de la Calzada. Steve ja Mark saavad kokku ülejäänud 6-e kaaslasega, embame ja läheme lahku, nemad tänaseks lõpetavad, ameeriklaste kohta väga sümpaatsed inimesed. Mina liigun mööda vanalinna kitsaid tänavaid edasi, on aeg leida kohta lõunatamiseks.
Ma ei pea pikalt peadmurdma, kui leian horvaatlased Suzana ja Rino ühest tänavakohvikust. Plaanitud lühikesest peatusest saab pikk ja mõnus olemine, kui järjest uusi ja vanu camino sõpru möödub. Nüüdseks olen juba mõistnud, et parim plaan on kui plaane polegi (The best plan is no plans!).
Paar klaasi veini käivad seltsielu ja toidu juurde, vein ei maksa siin midagi, 1 pokaal eur sentidega, pudeli saab poest kätte alates kahest eurost. Kõrval tänavast ilmub välja rootslane Björn, kellega 2 päeva tagasi olime päeva koos käinud. Ta oli minu näpunäidete järgi käinud endale toidukraami ostmas kohalikust toidupoest ja naeris nüüd minu üle, kes ma kohvikutoitu nautisin. Björn oli end samuti juba siin öömajale seadnud, minul aga oli plaanis käia veel 15-18km, sõltus mu meeleolust ja asjaoludest. Camino kujundame ise oma otsustega, ma ei saa iial teada, milliseks oleks kujunenud selles linnas minu õhtu, kui siia jäi maha nii mitmeid juba tuttavaid nägusid. Asi on alati valikutes ja minu uudishimu pigem sundis mind edasi liikuma.
Jätkasime teekonda horvaadist abielupaariga, Granon-ni (loe:Granjon), siis jäid nemadki paikseks.
Uuteks kaaslasteks said mõneks ajaks Sirppa ja Minna, kuni ka nemad maandusid Castildelgados. Nad ei suutnud kuidagi leida netis broneeritud öömaja, mis jäi külast eemale. Telefonile vastati vaid hispaania keeles ja seda nad ei vallanud, taksosid ka silmapiiril polnud. Siinkohal oli mul heameel nentida, et ma mitte kunagi ei broneerinud ühtegi öömaja. Jätsime hüvasti, teadmata, kas kohtume veel.
Ja nüüd oli käes see aeg, mil camino jäi hiliste huntide päralt. Jätkasin üksinda, kas see viis caminol olla sobis mulle suurepäraselt, lihtsalt astud ja naudid teadmatust, mis allesjäänud päeval sulle veel varrukas varuks on.
Taamal paistis vilka eluga maantee, kus rekkad üksteise sabas liikusid, hea, et see oli piisavas kauguses. Jõudsin hämaruse hakul Viloria de Riojasse (loe: Viloria de Rioha). See nimi ei ole mu senini pähe jäänud, pisike külake, kus elu nagu seisis..
Siin külas on vaid 1 refugio (annetustel põhinev palverändurite öömaja), peab seda 1 naisterahvas, endine palverändur, kes elab ise samas majas ja valmistab öömajale jäänud palveränduritele õhtu- ja hommikusöögi, mille hind on donativo ehk vabatahtlik annetus, öömaja ise maksis 5€. Sissekirjutades pead võtma kommi 😀
Siit leian eest Brasiilia trio ja uued camino sõbrad, Jördise, Monty, Dave’i ja Tomi. Kohtan esimesi venelasi, abielupaari Uljanovskist, kes on teel usulistel põhjustel. Nad eriti muud keelt ei valda ning hoiavad seetõttu omaette. Kui hakkan nendega vene keeles rääkima, on nad siiralt rõõmsad ja väga suhtlusaltid.
Jõuan enne õhtusööki pesta oma riided ning ongi käes aeg, mil perenaine meid lauda palub. Värske salat, imehea, vabakäega tõstetav paella (loe: paejja), punane vein ja magustoiduks šokolaadipuding. Lisaks on võimalik osta camino-teemalisi ehteid, mida perenaine ise valmistab. Meie lauas istub ka hambaarstist ungarlanna, kes on väga endasse sulgunud ja suhtleb vähe teiste ränduritega, ilmselt on tal iseendaga palju arutleda.
Kõrvallauas jäävad meelde ameeriklastest isa ja poeg, Dave ja Tom, kes on tulnud caminole omavahelist sidet parandama. Siin ja praegu on võimatu uskuda, et sellest seltskonnast kuuega! kohtun ka kolme nädala pärast Santiago de Compostelas!
Õhtusöögi järgne aeg kulub märkmete tegemisele ja öö refugios möödub vaikselt, isegi, kui meie toas on 7 nari ja 10 inimest.
the driimer püüab selgustele jõuda... 