Öine kirikukell ja Gabrieli (ekslikult nimetasin teda eelmises postitusess Migueliks, selle nimeline spaanlane ilmus mu teele hoopis täna :D) norskamine said ühele poole siis, kui oli aeg ärgata.
Hommikukohvi meie albergues ei pakutud, suundusime Pedro ja Gabiga baari, kus eelmisel õhtul päeva pikendasime. Et gigant-spaanlane Gabriel teadis oma norskamisest, häbenes ta terve hommiku oma silmi peast ning nõudis nüüd, et peab saama mulle selle eest hommikusöögi välja teha. Ehkki tema öised hääled polnud pooltki nii hullud nagu ma varem San Juan de Ortegas olin õudusega kogenud, ei hakanud ma vastu vaidlema. Järjekordsed banaan+croissant+kohvi said kerre transporditud pisikeses kohvibaaris, mis oli tankivaid teele asujaid ääreni täis.
Väljas on veel hämar, unisus pole lahkunud, jään veidiks jutustama Austria noorte Klausi ja Marleeniga, nendega, kes juulis kodust astuma hakkasid. Kuni St Jeanini olid neil kaasas rippkiigud (hammockid), sest teel olevate öömajade hinnad käisid üliõpilastele üle jõu. St.Jean Pied de Porti ehk Prantsuse tee algusesse jõudnutena, saatsid nad kiigud postiga koju ja ööbisid nüüd rõõmsasti koos teistega alberguedes.
Kraadiklaas albergue seinal näitab juba 7C, see on ikka päris külm siin. Üksi teele asudes tunnen esmakordselt puudust kinnastest. Taevas on harjumuspäraselt klaarilt sinine ja seda ehib täiskuu, mis peagi asendub tõusva päikese poolt värvuva künkliku maastikuga.
Järgmisesse asulasse Castrojerizi oli siit 9km astumist, Santiago katedraalini aga oli jäänud rohkem, kui pool teed minna, ühe viida järgi 457 km. 
Enam ei loe ma kilomeetreid ega päevi, ei tea kuu- ega nädalapäevadest, Camino on mind alla neelanud,, ära tinistanud, elu on lihtsalt lill. .
Enne Castrojerizi jäävad teele San Anton kloostri varemed, kunagi on see olnud suur ja uhke ehitis.
Suur Brasiilia ja tilluke Eesti 😀
Ma ei oska seda seletada, võib olla oli see tõusva päikese lumm või üle tee vabaõhukohvikust kostev barokne muusika, aga nende gigantseinte juures oli mul tunne, nagu oleks mu ümber veel kellegi nähtamatu bioväli. 14.sajandil oli siin palverändurite haigla, tõenäoliselt suri siin ka inimesi. Millegipärast valguvad silmadesse pisarad, härdushetke põhjus jääbki mõistatamata.
Castrojeriz on küla mäejalamil, mille tipus valvavad ümbrust vana kindluse varemed.
Külas on järjekordne uhke kirik ja ei saa mööda ka söögikohast, kus parasjagu valutab oma jalgu … Helene! Embame jällenägemisrõõmus, ta lahkus Hontanasest varastel hommikutundidel ilma et me oleksime kohtunud ja hetkel ta pole üldse kindel, kuidas ta edasi saab, ta põlved valutavad hullusti, lubas välja mõelda, kas võtab takso järgmisesse linna või saab valuvaigistitest abi.
Mina suudan oma päikeseprillid siia maha unustada, avastan selle seiga pärast kirikutuuri ja tulen tagasi, otsime Helenega neid ega leia. Hakkan juba käega lööma, kuui kohvikupidaja küsib, mida otsime – ja toob tagaruumist mu prillid, mis olid juba kokkukorjatud. Ostan tänutäheks tüki kohapeal küpsetatud keeksi, mille sarnast ma ei varem ega ka hiljem ei maitsta ei saanud. Meenutas vanaema tehtud keeksi.
Edasi jalutades jõuan kannule Hispaania ja Mehhiko lippudega kõndivale mehele-naisele. On mu camino 13.päev ja alles Santiagosse jõudes lõpuõhtul tähistades saan ma teada nende nimed. Siin me vaid naeratame ja teretame. 
Mul polnud õrna aimugi, et camino üks raskematest ja meeldejäävamateist tõusudest – Mostelarese mäele – on kohe mu ees püsti. Järgneval kilomeetril on tõusu 12%, tuleb ennast lühikese ajaga 800 meetrilt 910meetrini merepinnast vedada. Mu ette jääb paar selga, kasutan aktiivselt oma käimakeppe, sest sellises olukorras on neist märkimisväärne kasu ja olen tänulik, et need rännu alguspunktis ostsin. 
Jalgratastel rändajad lükkavad viimast tõusuosa eranditult käekõrval. Üles jõudes avaneb 180C laiuses uskumatult võimas vaade tagasi Castrojezile, tuldud teele ja mesetale, kus puudub igasugune vari. Kõik on ühtlaselt pruun.
Siin üleval jahutava tuule käes piidleb tulijaid huviga üks mees. Tomas on Prahast ja tegemas oma kuuendat caminot Hispaanias! Tal on kaasas fotokas ja plaan teha kodumaal palverändurite portreenäitus. Ma ei ole veel kuulnud, et see toimunud oleks, aga portreteerib ta teistehulgas ka mind. 
Puhkan jalga ja imetlen laotud kivipüramiide vahelt lummavat panoraami. Ühtki puud ega põõsast siin ei ole, varjualune siiski on ehitatud, kus rändur saab leevendust pähe paistva päikese eest. Camino varjupool, teel puuduvad käimlad, annab siin eriti ebameeldiva lõhnaga tunda ja varjualuses peatumise soovi ei teki.
Edasi läheb tee rahulikult üle lõputute varjuvabade eritoonides pruunide põldude ….
Itero del Castillos teen lõunapausi ja ees ootavad mind juba einestavad Pedro ja Gabi ning keegi itaallane Vincent. Istume terrassil varjus ja külm serveza käib lõuna juurde. Olgu öeldud, et ma tegelikult õlut üldse ei joo 😀 Vahel harva saunas ehk. Aga siin on KÕIK teisiti.
Märkimist väärib veel kindlasti San Nicolas de Puentelitero – Hospital de Peregrinos – veel 1 palveränduritele sajandite eest ehitatud haigla, kus praegu on lisaks palvelale ka ööbimisvõimalus ning saab ka donativo lõunat süüa.
Mind paluti just kaetud lõunalauda istuma ja öömajalegi jääma. Ehkki see oleks olnud väga eriline koht kõigeks selleks, tundus mulle veel päeva lõpetamiseks vara ning ma tänasin lahke pakkumise eest ja läksin edasi.
Vana kivisild ületatud, jõuan Palencia provintsi, sellest annab märku mitu teadetetahvlit. 
Peagi tuleb mulle selg ees vastu üksik hispaanlane – Miguel, riietatud sini-must-valgesse, peas kübaralodu. Ta ei räägi väga hästi inglist, aga ta on paras koomik ja võtab peagi laulu üles, esitades mulle poolenisti tantsu lüües mitu laulukest. Üks neist, Dont worry, be happy kummitab mind kuni Camino lõpuni.
Niivõrd, et hiljem minuga mitu päeva koos käiv Lucia ütleb mulle ühel hetkel, et ta vihkab seda laulu, kuna ma seda KOGUaeg ümisen 😀 Niipaljukest saan Miguelist aru, et ta jalad on villis ja ta peab varsti koju tagasi minema. Kõnnime koos kuuma päikese ja tolmkuivade päevalillepõldude vahel Boadilla (loe: Boadi:jja) del Caminosse, siin läheb päev lukku.
Trehvan külla sisenedes sakslanna Jördist/Angelit teele jääva municipale “aias” (pole ühtegi puud ega põõsast) raamatut lugemas. Ta ütleb, et maja pole väga heas korras ja haiseb – otsime mõne teise öömaja siis 😀 Peatume kiriku kõrval private-albergues (8€), kus meid suuunatakse ca 10 nariga tuppa. Kohtan muidugi tuttavaid nägusid, aga rohkem on uusi. Üle tee on hotell ka ja sealsed inimesed tulevad meie söögituppa sööma, sh soomlannad Minnnnnna js Sirpppppa, polegi ammu näinud!
Albergue siseaed on kena roheline murulapp, väikese basseini ja viigipuudega, minu elu esimene kokkupuude viigipuudega! Soovitan seda kohta vägagi.
Ostame “receptionist” külmad õlled, saapad lendavad jalast ja istume mõnusale haljale murule.
Nooremad rändurid kokkavad endale õues oma õhtusööki, kamba peale vaaritades saab selle märksa soodsamalt, kui ostetud õhtusöök. Pasta, oliivid, tomatipasta, parmesan, sibul, oliivõli, vein, pliit on noortel olemas.
Et ma tean, et mu eilsed 2 uut caminosõpra on teel siiapoole, ostan veel 2 külma õlut ja lähen neile vastu. Hmm, ma eeldasin, et nad on lähemal, aga ma kõnnin umbes 2 km enne, kui neid kohtan! Et siis koos veel tagasi ka tulla. Õnneks pole mul seljakotti ja jalas on varbavahed, see on hoopis teine tera käimiseks. Mu eesmärk neid üllatada, sai kuhjaga tehtud. Albergues saavad nad pisikese toa peamajja kolme nariga tuppa, sest suured ruumid on rahvaga täitunud ja pärast suurepärast ühisõhtusööki ja veini (8€) 
räägin ma end samuti nende privaatsemasse tuppa ööbima, mis nad ikka kahekesi laiutavad.
Ent pimeduse hakul saabub veel 1 palverändur: noor hispaanlasest preester. Ta on teel jalgsi Santiagost Rooma, et kohtuda Vatikanis Rooma paavstiga ja edasi jala Jeruusalemma! Mul õnnestub näha ta ravimikotti, selle sisu on muljetavaldav – plaastreid ja salve on kordades rohkem, kui minu kotis, aga eks ta teekond oleka vähemalt 3x pikem.
Niisiis magan täna väga erilise palveränduri all…. kas ma näen unes nüüd midagi taevalikku?! Kas sellesse tuppa ümberkolimine oli õnn või õnnetus…
the driimer püüab selgustele jõuda... 