Jalgade undamise saatel mööda saadetud öö saab lõpu telefoniäratuse läbi, tuba on tühjenenud, nii jääb meile saladuseks, kellega koos tuba jagasime.
Väsimus on kehas ja liigutused aegluubis. See on tunne, mis piltidel ei kajastu. Tegemist on siiski ebahariliku füüsilise pingutusega – olen teel olnud 2 nädalat, kõik päevad jalgel, eilne päädis 45 kilomeetriga. Püüan teha arvutusi, mis päevaks ma Leoni jõuan, sest vahepeal olen saanud Kristiinalt teate, et ta lendab Leoni ja ühineb Santiago poole rännakuks. Kõige tagumine asi, mida ma tegelikult teha tahan, on mõelda eesolevatele kilomeetritele ja tegeleda planeerimisega, sest parim viis on lihtsalt kulgeda mõtlemata numbritele.
Eesti – Läti
Aga täna siin ja praegu olen koos Paulaga Riiast. Pestud-kustud-kammitud siirdume üle tee poekesega samas hoones olevasse kohvikusse. Väljas on sigakülm ja päike veel künka tagant ei paista. Tirin kotist kõik kriitikat kannatavad riided välja, mis vähegi sooja võiks anda. Tellime kohvid ja croissandid … ja saan teate Montylt, kes varem kauemaks Burgosesse otsustas jääda (kanadalasel pole oma telefoniga Euroopas midagi peale hakata, seetõttu tal enamasti messengeri kasutada ei saa): “Kus Sa oled?”
Vastuse saanuna uus teade: “Ma arvasin, et oled Carrionis ja ma näen sind kusagil hommikusöögil!” Mees oli käinud terve eelmise öö ja läbinud jutti 57 km, jõudes varahommikuks linna, kust mina eile õhtu poolikul otsustasin ühe küla võrra edasi minna. Monty: “Oota, ma olen 30 minuti pärast seal.”
Tegelikkus on see, et kümne minuti pärast ta kirjutab: “Ma ei näe sind!”
Astun kohvikust välja ja seal seisab 3 päeva tagasi Burgossesse maha jäänud magamata meest, kes seisab nagu ilmutis keset inimtühja külatänavat! Tema takso on juba lahkunud. See kõik on nii ebareaalne! Tutvustan Paulale oma camino-sõpra, teeme oma kohvidele lõpu peale ning alustame teekonda kolmekesi: Eesti-Läti-Kanada trio.
Tänane tee kulgeb peamiselt väikesel maanteel või sellega paralleelselt. Hommikuses pooles käib meie rütmis meest väikese järelveetava käruga, ta kasutab sõiduteed ja pole suhtlusaldis.
Umbes kella kümne paiku võib riideid vähemaks võtta ja tavapärases t-särgi vormingus sooja päikest nautida. Tee on tühjavõitu, kuna täna Carrionist alustajad on meist mitu tundi taga suure vahemaa tõttu ja Calzadillast alustajad kaugel ees. 
Vaatamist väärivad Moratinos kohatud maa-alla ehitatud elamud nagu kääbikute külake tehislike küngaste all, näed vaid uksi ja korstnaid.
Moratinos
Võtame siin väikese eine, meiega jagavad oma vahvleid Austraaliast pärist jalgratastel caminot läbiv keskealine paar.
Vahel kohtad mõnd uut kaasteelist otse teeserval (Paula näide!), kus on kombeks vajadusel lihtsalt istet võtta ja hinge tõmmata. Nii kohtusime USA-st New Mexicost pärit abielupaariga, kellega päris pikad kilomeetrid teed jagasime.
Tegime varjulise sangria peatuse St. Nicolas del Real Camino kiriku juures olevas baaris, kus juttu jätkus kauemaks.
San Nicolas del Real Camino
Nii palju kauemaks, et Paula läks ees ära, kuna eel olevas suuremasse linna Sahaguni oli jõudnud lätlane Janis- nad olid varem teel kohtundu ja Paula sai nüüd Janiselt teate ning püüdis kaasmaalasele järgi jõuda.
Uus spontaanselt kujunenud kvartett aga nautis päeva, külma jooki ja teele jäävat Ermita de la Virgen del Puente kirikukest.
Ermita de la Virgen del Puente
Jänkid pudenevad eelnevalt ette broneeritud hotelli Sahaguni alguses, me 2 tatsame edasi linnasüdamesse, kus võtame istet municipale ees baaris. Ei saa ma kaua istuda, kui municipalest ilmub Paula ja Janis, 2-1 Läti kasuks 😀
Eesti – Läti vol.2
Baarist õlu tellides lasen endale teenindajal korralikult selgeks õpetada, et tegemist pole mitte SaHaguniga, vaid Sa’aguniga, häälduse mõttes – tempel mällu 😀 Halvasti magatud öö tõttu leian booking.com-i kaudu lähedusest hostali, kus ennast vaikuses korralikult välja magada (10h!), albergued võivad oodata.
the driimer püüab selgustele jõuda... 