Ei saa öelda, et päev nagu iga teinegi caminol, sest…. kui alberguest “visatakse” sind välja tavaliselt kell 8, mis tähendab varast ärkamist, siis hostal ja muud privaatsemad asutused lasevad sul välja magada.
Hiline hommikusöök kell 10 ja teele siis, kui päike soojendab.
Kogu päeva teekond kulgeb maantee kõrval oleval rajal, kuhu palverändurite päikesekaitseks on istutatud lõputu vahtrapuude allee, mis ei ole v-ee-ee-l sell-lles ea-as
et väga palju varju annaks hetke kasvufaasis (tulevikus kindlasti, kui kõik puud ära ei kuiva).
Ootamatu taaskohtumine pingil jalgu puhkava Ninoga, kes juulis Kölnist teele asus ja caminot telkides läbib. Mees on uskumatult rõõmsameelne – mul on järjekordselt siiralt kahju, et ma keelebarjääri tõttu selle mehega rohkem suhelda ei saa. Seda probleemi pole aga Montyga, kes järjekindlalt on otsustanud minuga sammu pidada.
Keset ei midagit on avatud pühamu nimega Ermita de la Virgen de Perales.
Veel antuke ja Bercianos del Real Camino on meie ees, küla jääb meelde saviseintest majadega, mis on nii vanad, et katused pole säilinud, vaid seinad on püsti. See seinte ehitus meenutab vägagi meie Pirita – Vastseliina teel alates Võrtsjärvest allapoole nähtud ehitustehnikat – savi + oksad/põhk. Otsime kohvikut, aga see on suletud.
Bercianos del Real Camino – kohtume mu camino ainsa peruulasega, ta on juba Santiagosse jõudnud ja kõnnib nüüd tagasi.
Nagu ka varasemalt Björnile Rootsist,teen nüüd ka vahtralehele näitliku perfomäänsi, kuidas süüa soodsamalt. Suundume supermercadosse ja teeme sisseostu: värske salat, millest Spaanias koguaeg puudust tunnen +tuunikalakonserv, oliivid, õlu. Jääb üle leida sobiv koht piknikuks ja linnaservas on täpselt see mis vaja: lastemänguväljak ja paar katusega varjualust, üsna sarnased meie RMK lõkkeplatsidel olevate katusega varjualustega. Segan salati suurde plastikarpi, mis mu teekaaslasel olemas on.
Järgmised 8km on taaskord sirge tee on sirge tee on sirge tee päikese meelevallas, päeva lisab mõtteainest kõikjale kirjutatud ergutavaid/turgutavaid rohkem või vähem filosoofilisi lausungeid. 
El Burgo Ranero toob meie teele poekese, mille uksetaga on kenasti toole reas, kus jalgapuhata. Kella järgi võiks ju õhtulegi jääda, aga mulle see ei sobi – 18k on selgelt vähe.
Jäätis kohapeal ja keeratava korgiga vein teele kaasa 🙂
Jutleme ameerika paariga, kes on oma Camino Santiagos lõpetanud ja saabusid äsja linnakesse, et teha 2 nädalat kohalikus albergues vabatahtlikku tööd – soovi korral saad anda caminole tagasi oma panuse, töötades hospitalero(a)-na mõnes albergues. See paar just seda ongi tulnud tegema. Näitame neile suuna kätte, sest oleme juba kursis, et albergueni on 100meetrit minna. Aga järgmise külani on … 13km. JA kell näitab 18:30. Teele!
Surnut mängiv rästikubeebi “ärkab” ellu, kui teen kepiga kontrolliva puudutuse, et ega ta ehk surma pole saanud – lapseke võtab sisse uhke S-poosi ja sisiseb kurjakuulutavalt.
Ühtlasi konstanteerin fakti, et mu juulis ostetud saapad hakkavad poolduma…
Minu õhtuste käimiste kirss tordil on päikeseloojangud, need on pilvitu taeva tõttu alati lummavad ja nende saatel on kergem käia. Et mesetal on puid vähe ja metsa ning asustust praktiliselt pole väljaspool asulaid, siis onsilmapiir tohutult avar ja miski ei varja õhtust värvide mängu kauguses asuvate mägede taustal. Lasen piltidel enda eest rääkida.
Reliegosesse jõuame tähistaeva ja otsmikulampide valguses. GPS aitab leida albergue, mille hospitalero on natuke tõre meie hilise saabumise tõttu – valisime La Parada, kuna see pidi olema avatud kella 23ni ja kell on “kõigest” 22:15! Monty, kellel pole kaasas magamiskotti, saab lisaraha eest teki 😀 Meie toas on 3 nari ja saame 2 viimast vaba kohta ülemistel vooditel, püüame olle hiirvaiksed, et mitte teisi segada.
Tere!
Täna öösel ärkan selle peale, et tunnen midagi kõdistavat ja telefoni valguses näen mingit putukat… LUTIKAS! ehmatan ja hakkan googeldama, milline see elajas välja näeb, sest hilise saabumise tõttu ei olnud ma loomulikult kursis, mis seisus voodi on ….
the driimer püüab selgustele jõuda... 