Ees ootab päevateekond Leoni, 3. suurlinn Prantsuse teel. Seal ootab mind juba eilsest saadik Kristiina, kelle telefon helises kell 3 öösel siis, kui ma Lõuna-Hispaanias Gironas lennujaamast bussijaama öörändasin.
Hommik albergues ei paku võimalust söögiks ega kohviks, õhtul koridoris pikas rivis olevatest matkajalanõudest on järel vaid üksikud paarid.
Suhtleme väheste viimaste kohmitsejatega ning tänavale astudes lööb näkku taaskord jahe hommik. Kohalik baar on suletud sh ka Elvise baar. 
Nii tuleb “kuivalt” kollaseid nooli jälitama asuda, ikka ja jälle paralleelselt kohaliku tähtsusega sõiduteega. Siinsed koerad tervitavad sabade liputades aiavõre vahelt
Peagi tõuseb seljatagant päike ning temperatuur hakkab muutuma meeldivamaks.
Paremal käel eemal üle põldude olevat vangla, teab mu kogemusevõrra rikkam kaasteeline jutustada. Kui see nii on, siis on tegemist hiidasutusega.
Õnneks saab 6 km hiljem Mansilla de las Murases nii kohvi, apelsinimahla, kui tomatibruchetta ja jamon serrano, vastavalt igaühe eelistustele. Naaberlauas einestab punt jalgrattureid ning aeg kohvitamiseks on sobiv ka kohalikele.
Edasised 7 km päädivad peatusega ühes baaris, see on ränduritevaba, kuid minu tähelepanu haakub kahele kohalikule papile, kes ennastunustavalt kohalikku ajalehte loevad. Ei mingit nutitelefoni ega muud suhtlust, keskendunult süvenevad mehed uudistesse!
Parimad valvurid on teadagi haned. Ühe ettevõtte aiaga piiratud masinaparki valvab justnimelt hanekari, mis on ikka väga naljkas 🙂
Ränduritele on kohaldatud varjualune puhkepaik enne Arcabuejat. Nagu ikka käib sellistes kohtades asja juurde vabalt saadaolev joogivesi, sest vaatamata oktoobrikuule, on pärastlõunati soojakraade rohkem, kui küll. Aga siit leiab ka malelaua kivist lauaplaadil.
Kirjade järgi on Santiagosse jäänud tühised 307km. neid viiteid aga ei tasu teps mitte tõe pähe võtta. pole haruldased olukorrad, kus järgmisel või isegi ülejärgmisel päeval märkad silti, kus number on suurem. otsekui oleksid vales suunas kõndinud. Seepärast ei pööra ma nendele kilomeetriviitadele enam ammu suuremat tähelepanu, sest tõde ei tea ilmselt mitte keegi. Kui siis ehk see keegi kusagil kõrgel ja kaugel.
Külade surnuaiad Hispaanias võivad paikneda sageli keset põllumaad, kuna metsa pole, siis nii ongi: kõrge müüriga eraldatud ala, müüri sisekülgedel kohad tuhaurnide ja lillede tarvis. Mõni nululaadne toode haljastuseks.
Viimaks hakkab Leon paistma…
… aga kohalejõudmiseks tuleb ületada kiirtee ning linnasüdamesse jõudmine võtab omajagu aega, teele jääb huvitaid asutusi. Põikan sisse ühte garaaži, kus mu tähelepanu köidavad tundmatu tehnikaga loodud meistriteosed – materjaliks autode tuunimisel kasutatav mögin 😀
Järgmiseks puu- ja juurviljapood, kust leian hiid(suvi)kõrvitsa.
Ja teretulemast Leon ning ainus eestlane mu Caminol – Kristiina Maltalt!
the driimer püüab selgustele jõuda... 