Day off vol2. ehk puhkepäev Leonis.
Leon on umbes 2000 a. vana asum, mis on kunagi olnud Leoni kuningriigi pealinn. Ajaloos on tal mitmeid mõjukaid rolle olnud, märkimist vääriks ehk asjaolu, et 12.sajandil sündis siin esimene demokraatlik parlament Euroopas, mis töötas välja seaduseid kohalike inimeste kaitseks. Tänapäeval on linnakülalistel rohkelt tegemist, et kõigi vaatamisväärsustega tutvuda: Gaudi arhidektuurist imelise 13.sajandist gooti-stiilis Santa Maria katedraalini (kutsutakse ka The house of Light ehk Valgusemajaks), muuseumidest ja kirikutest rääkimata.
Ja siis kõik need söögikohad, mille vahel valida on paganama raske.
Olime eelmisel õhtul booking.comi abil leidnud suurepärase apartamendi linnasüdames poole raha eest (viimase hetke pakkumine 60€), meie kolmelt rõdult avanes vaade otse Plaza Mayorile, san.sõlm sisaldas vanni ja pesumasinat ning köök oli täielikult sisustatud. Tubasid oli 5 ja korter oli paras labürint, et mitte ära eksida.
Eelmisel õhtul sõima maitsva mereannirisotto, kõrvale suurepärane vein, tähistasime Kristiinaga kohtumist. Linnatänavad olid umbes kohalikest, kes loomulikult ei istunud kodudes, vaid veetsid aega sadades tapasebaarides, pizzeriates, pubides ja restoranides.
Hommikul googeldasin toidupoodi ja lähima Carrefouri ostukorv kompenseeris õhtuse restoraniarve. Home-made tuunikalasalat ja omlett, apelsinimahl ja kohv. Ei mingeid magusaid saiakesi ega muud jahusisaldavat vahelduseks.
Et meie check-out oli kell 14, siis puhkasin korralikult välja. Et teiseks ööks oli antud apartament juba kellegi poolt bronnitud, tuli meil leida uus elamine, kuhu seljakotid päevaks hoiule anda ja ööbida. Nagu näha, võis rändur oma raha maha jätta igasuguste vajalike ostude eest, kosutamaks keha ja hinge.
Compeed villiplaastrid on ühed asendamatud ja imelised abivahendid, nii villide ennetamiseks, kui olemasolevate kaitseks/raviks, Leoni tänaval tuli anda esmaabi:
Esimesena valitud albergues vabu kohti polnud, teine koht ei olnud eriti tore (tuba koristamata, voodid eelmistest elanikest veel linadesse rüütatud) ja me loobusime sellest, rohkem aega raiskamata maandusime lähimas hostal Globetrottenis, mis on uus kaasaegne majutusasutus kohe katedraali kõrval, kus toakesed meenutasid laevakajuteid – võid enda voodikoha privaatsemaks teha ettetõmmatava kardina abil, näe niimoodi …. 
Tuulutasime end südalinnast välja jalutamisega – südalinn oli liiga sumisev – lesides siin ja seal varjulistes kohtades, sest kraade oli korralikult + 25C varjus. Südalinnas aga segunesid palverändurid kohalikega, kindlat vahet sai teha kantavate jalanõude järgi.
Otsisime õhtusöögiks sobivat kohta ja ma olin natuke kurb, kuna ühtegi mu caminosõpra polnud silmapiirilile ilmunud. 30 sekundit pärast seda mõtet hakkas neid aga imbuma eri suundadest just sellesse punkti,, kus olime otsustanud õhtusöögi tellida.
Ja neid muudkui lisandus: sakslanna Angel ehk Jördis, Helene Yukonist, jaapani poiss Masa, sakslannad Ilka ja Corny, kes lõpetasid oma teise Camino etapi siin, et mais tagasi tulla ja jõuda Santiagosse … Spontaanselt alanud kohtumin päädis kokkulükatud laudadega, tellisime tapaseid ning veini ja juttu jätkus pikalt.
Järjekordne Camino-ime oli sündinud: kümnete ja kümnete tänavate rägastikus sattusid samal ajal samasse punkti mulle olulised inimesed teel kohatud. Jõuan põrkuda veel ka Paulaga Riiast.
the driimer püüab selgustele jõuda... 