Valusate valede võrgus

Aegajalt annavad inimesed ainest, fantaseerida.

„Sa oled lihtsalt väsinud!“ ütles Ruts köögis taigarulliga kalapirukaid modelleerivale naisele, kes vahetpidamata oma raskest elust kurtis. Nii oli see eile ja oli möödunud aastal samal ajalgi …. Ruts oli sellest väsinud. Ta oli üritanud mõista, mis toimub naise peas, aga igakord lõppesid need arutlused ühtviisi – Ruts on loll, laisk ja joodik ning naine ilus, tark ja osav, kelle najal kogu maailm aegade algusest seisab.

„Muidugi olen ma väsinud“ nähvati köögist. „Kas ma ei peaks olema?! Sa suudad küll kartulid ära koorida, aga nende keetmine käib sulle ju ülejõu! Või sööd sa neid toorelt!“

Nagu lugematuid kordi varem, pages mees mõtetes oma maailma. Tal polnud jaksu kuulata seda, mis nüüd järgnes. Juba varasest noorusest oli teda, nagu mitmeid tema sõprugi, köitnud sõjandus ja sellega seonduvad talletamist väärivad leiud. Veebilehed, laadad ja oksjonid olid kohad, kus Ruts sai  end argisest askeldamisest välja lülitada.  Silmade särades võis ta oma leidusid imetleda või unistada kollektsioonist veel puuduolevast .  Kuni järgmise kobinani köögist.

„Ela nagu siiliga!“ mõtles ta ja piidles tasahilju naist, keda ta sisimas väga armastas. Ta südamest käis läbi valus torge. Oli see füüsiline või emotsioonide tasandil, ei jõudnudki ta märgata, nii valus oli …

* * *

Tiina käitles lihvitud liigutustega taigent. Pirukate tegemises oli ta ammu kibe käsi, pere ja sõbrad hindasid tema hõrgutisi. Võib-olla tuli see sellest, et tänapäeva kiire elutempo juures ei leidnud sõbrad ise selleks aega või viitsimist. Aga noh, neil pole ju ka nii suurt pere nagu Tiinal, kellele vaaritada.

“Väsinud?” kordas Tiina mõttes Rutsi küsimust. Seekord oli mehel õigus olnud, naine teadis seda. Põnevus oli elust kadunud, elu oli hall nagu Kohtla-Järve tuhamägi ja nii kuradima rutiinne. Tal on küll mees ja toredad lapsed, erinevalt paljudest tema sõpradest, aga mees on diivanil lesiv mees ja lastega on teadagi – väiksed lapsed, väiksed mured … Tiinas pulbitses soov kogeda midagi enamat – ta tahtis tantsupuhveti põrandal end hingetuks karata, punaste kiharate lehvides mootorrattal loojangu poole kihutada, teha, mida hing ihkab ning teha seda inimesega, kes teda ometi mõistaks.

“Muidugi olen ma väsinud!” tõi unelmatest virgunud naine vihaselt kuuldavale ja pühkis silmanurgast sinna märkamatult hiilinud pisara. Tal on lapsed ja diivanil mees ning mootorratas, see on udune unistus, mille täitumiseks pidi juhtuma imesid.

Viivuks pilgu toa poole heitnud, Tiina kohkus … kuuldes tugevat mütsatust.

„Nõme mees, oli vaja see õllepudel ümber ajada! Saaks ometi need pirukad valmis.“ jõudis ta mõelda.  Ees ootas nädalavahetus, mis tõotas argielu sinnapaika  jätta, nende seinte vahele siin.

***

„Püüdke magama jääda! Küsida jõuate hiljem küll ja veel,“ sõnas valges kitlis naine „tegelikkus ei kao kuhugile, sellepärast ei pea te praegu muretsema.“

„Haigla!“ adus Ruts. „Mida kuradit  ma siin teen, mis kell on?“ küsis ta nõudlikult valgelt kitlilt, mis oli nüüd seljaga ja kohendas tekki tema jalutsis. Mees oli eluaeg haiglatest eemale hoidnud, juba see spetsiifiline lõhn, mis moodustus peamiselt ravimite ja haiglatoidu lõhnadest, ajas teda iiveldama. See koht pole temasuguse terve ja tugeva mehe jaoks!

„Ma ju ütlesin, ei mingeid küsimusi ega külastajaid täna! Edasine sõltub teist endist!“ oli kittel-naise vastuhakkamist mittesallival toonil õhku paisatud vastus ja läinud ta oligi.

Rutsi ei mäletanud, mis temaga juhtunud oli. Aga ometi oli kõik valesti. Koht oli vale ja kõhutunne andis märku: mees, sa oled pasas!

… jätkub …