Eilne päev tõi mind Navarrast uude autonoomsesse piirkonda La Riojasse (loe: La Rioha), mille pealinna Logronosse peaksin täna jõudma, seda piirkonda iseloomustavad lõputud viinamarjaistandused, oliivisalud, viljapõllud … Ja muidugi on see tuntud, kui parim veinipiirkond Hispaanias.
Äratus kell 6 ja poolkinniste silmadega pesuruumi, järjekordsed 3 eurost münti masinasse ja jäi vaid oodata soojade riiete kätte saamist kuivatist. Sel kellaajal oli magamisruumis hull sagimine, vaid mõni üksik palverändur oli teki üle pea tõmmanud ja üritas veel uneminuteid varastada. Ma oleks üks neist, kui mu pesu poleks ööseks pesumasinasse jäänud, mõtlesin endamisi.
Nüüd oli mul vaja aega sisustada – tegelesin köögipoolel päeviku täitmise ja kohvi joomisega. Paar asiaadist naist olid samuti hilisemaks jäänud, camino on tohutult populaarne Lõuna-Korea inimeste seas, neid oli teel palju ja pigem nooremad inimesed. Nende nimesid ei suuda ükski eurooplane meelde jätta, sellest on nad isegi aru saanud ja enamasti lisavad oma nimele mõne meile arusaadava vaste, üks noormees näiteks tutvustas end, kui “Just call me Mr. One”, teine märkis, ütle lihtsalt Jimmy 😀
Kui Lõpuks olin valmis soojades ja puhastes rõivastes teele asuma, näitas kell 8:30, just nüüd hakkas vihma tibama. Kui Los Arcosest välja jõudsin, sai tibamisest tihe vihmasadu, nii et pidin peatuma ja oma silmipimestava neoonmantli selga panema. Teekond viis pikalt kruusateidpidi lõpmatuid põllulappe mõõtes, eespool oli teel märgata liikuvaid täpikesi. Jõudes enne järgmist asustatud punkti asfaldile, jõudsin järgi ühele paarile Lõuna-Aafrikast ja itaallasele, kes oli caminole tulnud koer Mikaga. Viimaseid kohtasin oma teel mõnda aega edaspidigi, ma südamest loodan, et nad jõudsid Compostelasse, infot selle kohta pole mul õnnestunud leida.
Teele jääb surnuaed, mille väravas on kiri: “Yo que fui lo que tu eres, tu seras lo que yo soy” tõlkes “I was once what you are, and you will be what I am / Ma olin kunagi, kes sa oled, ja sa oled kunagi, kes ma olen”. Terane lausung, kas pole.
Esimene väike peatus on Torres del Rios, kui seljataha on jäänud umbes 8km. Ostan kohvibaarist (mis on väikestviisi ka hädavajaliku kraami soetamise poeke) kaasa virsikuid ja külastan kohalikku kirikut, mis pärinevat 12.sajandist ning olla ehitatud Tempirüütlite poolt.
Linnakesest väljudes korjan teeäärest väikse kotikese kreekapähkleid, vahel hea neid nosida. Tugev vihm on asendunud uduse niiskusega ja teekond on muutunud tõusudeks ja laskumisteks, järgmised 11km pole teel ei asustust ega vett, selle info leian Pamplona bussijaama kioskist ostetud Camino brošüürist. Igati asjalik juhend, kus asulate vaheline kilometraaž, rajaprofiil ja asulates laitavad hüved märgistatud (majutus, toidupood, transport, apteek).
Ühe mäekülje taga mugib küpsist meesterahvas, kes teeb juttu ja asutab end minuga edasi liikuma – saame tuttavaks: Björn Rootsist. IT-tegelane, kes otsustas oma puhkuse veeta caminol. Liigume koos mööda raskeid tõuse, minul abiks kepid, Björn liikumas omal jõul. Järjekordsel tipul puhkavad jalga 3 eri rahvustest noormeest, igaüks tulnud teele üksi. Et mul on kotis endiselt plastpudel Vanakesega, siis teen meestele turgutuseks dopinguringi, meeleolu paranes kõigil silmnähtavalt ja minu seljakott sai kübeke kergemaks. Jätkasime Björniga teekonda Vianani.
Olin teel tutvustanud rootslasele võimalust osta toit supermarketist ja ise söök teha selmet koguaeg kohvikutes süüa. Ta polnud selle peale ise tulnud ja oli ideest vaimustuses 🙂 Läksimegi toidupoodi ja ostsime umbes 3€ eest materjali tuunisalatiks ning maandusime linnasüdamest eemal minipargi pingil, kus ma oma pliidi letti lõin ja kohvivee tulele panin. Lasin ringi käima Bodegas Irache’st ikka veel pudelis alles oleva veini.
Kus su kepid on? küsib ühele hetkel Björn. Hmmmm, ilmselt poes! Tuleb tunnistada, et see ei jäänud viimaseks korraks, mil ma oma käimakepid kuhugile maha unustasin ja sain tagasi kõmpida. Leian oma kepid sealt, kuhu need poodi sisenedes olin jätnud – ukse taha tänavale.
Peagi jõudis meile järele Mika oma peremehega ja ka nemad ühinesid meie piknikuga. Mika oli esialgu oma kraami seljas kandnud, kuid et see polnud koerale mugav, nüüdseks on peremehe seljakott koeratoidu ja vee võrra raskem. Koertega palverändureid kohtasin neljal korral, see pole võimatu missioon, kuid komplitseeritum kindlasti, sest sa pead arvestama mitte ainult enda keha seisukorraga, aga lugema ka looma kehakeelt. Lisaks ei ole enamus alberquedes loom siseruumidesse lubatud, nad jäetakse aeda või ei lubata üldse sind loomaga öömajale. Järgmine kord võtan kassi kaasa, ilmselt oleksin sel moel rännates vähemalt mõne kohaliku kobrulehe staar 😀
Päeva viimane kolmandik enne Logronot (loe: Logronjo) on taas tasasem, teekond on paralleel maanteega, linnapiirist linnasüdamesse jõudmine läheb suhteliselt kiiresti, varju annavad puud ja pargid, seda muidugi puhul, kui on päikeseline ilm. Vanalinna jõudmiseks ületad suure silla, millel meist kihutab mööda noormees, kes käib keskmiselt 50km päevas. Igal ühel on oma camino ja kõikide teekond on õige, see tundus isegi minu jaoks liig, mis liig.
Valime Logronos ööbimiseks donativo öömaja, esimene selline minu jaoks. Donativo tähendab tasumist öömaja ja sageli ka õhtusöögi eest annetusena, südametunnistuse ja võimaluste järgi. Selle raha eest hoitakse korras majutus ning ostetakse toiduained järgmistele ränduritele. Sageli on donativod kirikute juures (nagu ka Logrono oma), aga ka mõned era-alberqued.
Logrono donativo asub otse kiriku kõrval ning seda majandabki kirikukogudus, ehkki see ei kuulu kirikule. Saame kohad väikesesse tuppa kolmandal korrusel ja kus on 3 nari. Hetkel on siin juba maandunud 1 mees ja 1 naine, hiljem majutus lisaks 2 sakslannat – Cornelia ja Ilka, kes alustavad järgmisel päeval siin mullu pooleli jäänud caminot kuni Leonini – et piisava lt pika puhkuse saamine pole võimalik, teevad camino läbi kolmes etapis. Leon-Compostela peaks aset leidma mais 2018.
Palverändurite missa toimub kell 18 ja õhtusöök kell 19. Meil on paar tundi vaba aega, pessu – ooo, sansõlmes on VANN! – ja puhkame ning siis minu initsiatiivil poeretk koos linnaga tutvumisega. Poest tuleb kaasa ka pudel veini, millega mul õnneks või õnnetuseks tuleb rännata terve järgmine päev, aga see selgub alles õhtul 😀
Tüdrukute õhtu Logrono tänaval.
Kirik on suur ja uhke! Missa ajaks kogunes siia päris palju rahvast ning missa lõppedes loeti palveid kõikide siia kogunenud palverändurite heaks, ehkki hispaania keeles, millest vaid mõned sõnad mulle arusaadavad, eelkõige muidugi peregrino ehk palverändur. Lõpetuseks kutsuti kõik peregrinod ja peregrinad altari ette ning kirikutäis rahvast palvetas meie eest. See oli kummaliselt ülev hetk, mida sõnadesse vormida ei saa, selleks peab ise kohal olema.
Missale järgnenud õhtusöök oli lõbus, hospitalero tutvustas end ja oma mees-naiskonda (3 hallipäist inimest), camino ajalugu ja palveränduritele olulisi teemasid. Siis väike seletus sõnale Ultreia! Nüüd pidi iga palverändur end lühidalt tutvustama, nimi ja rahvus ja kust startisid. Meid oli seal ca 30 ja rahvuseid muidugi seinast seina. Minu vastas istusid poolakad, taanlane, jaapanlane, keegi oli Hong-Kongist, Mehhikost jne.
Kui salat, vein ja põhiroog olid laual, esitati küsimus, kellele taimetoitu, kerkis lausa 6 kätt! Ja see roog oli väga väga maitsev.
Õhtusöögiga ei olnud aga “programm” lõppenud – pärast ühist nõudepesu ja söögitoa koristust, viidi meid maa-alust käiku mööda tagasi kirikusse ning viidi läbi privaatne palvus ainult meile. Jagati eri keeltes palvelehti, mida siis kuues keeles etteloeti palverändurite poolt, kelle emakeel parasjagu sobis. Eesti keelset ei olnud, ilmselgelt pole just palju eestlasi sel teel. Ja lõpetuseks saime kiriku peaaltari kõrval ka selle kiriku ja majutuse templid palveränduripassidesse.
Naasesin kööki, et küsida veinipudeliavajat – aga venetsueela päritolu eakas naisterahvas selgitas mulle viisakalt, et väljaspool õhtusööki siin alkohol pole lubatud. Eks ta mõistlik ole, viisin klaaspudeli tagasi oma tuppa, lootuses leida sellele hommikul lahendus….
the driimer püüab selgustele jõuda... 