Öö hotellis tähendas korralikku väljamagamist ilma check-out kl 8-ta. Kiirustamata sai pesta ja kotti pakkida, tänavakohvikus hommikukohvi nautida. Mu plaan oli tiir Burgosele peale teha ja pärastlõunal edasi liikuda. Aga linnal oli minuga oma plaan.
Ilm on ülimõnus: taevas veatult sinine, varjulisel tänavapoolel +27C. Burgos on 1 kolmest suurimast linnast Prantsuse teel enne Santiagot, see on Kaliitsia osa, Burgose provintsi, pealinn. mille pindala võrdub 3-e Tartuga ehk 107 000km², elanikkond 175 600.
Linnasüda on täis palverändureid, kelle tunneb ära jalanõude – matkasaapad või varbavahed – järgi. Ja muidugi oli nende hulgas ka mulle tuttavaid nägusid, päeva kulgedes ühe rohkem. Enamusel neist oli plaan veeta siin terve päev ja edasi liikuda homme. Külastasime Barbara, Andrea, Cristiano ja Montyga Burgose uhket muuseum-katedraali (sissepääs 7€). Seal võis kael kangeks jääda, sest ahhetama panevat vaatamisväärsust jagus 360-kraadi igasse ruumi. Tegemist on äärmiselt uhke gooti-prantsuse stiilis ehitisega (Catedral de Santa María), mis ehitati aastatel 1221-1260 ja mida täiendati kuni 16.sajandini.
Pärast katedraalituuri istusime linnavärava (Arco de Santa María) juurde tänavakohvikusse ja tellisime imemaitsvad sangriad, minu jaoks esimese, tõeline avastus, kui hea see oli. Et päeval mitte seljakotiga end vaevata olin selle jätnud hoiule Burgose municipalesse (riiklik palverändurite öömaja), liikusin nüüd sinna, et jätkata oma teekonda. Aga! öömaja ees istus tänavakohvikus järjekordne grupp tuttavaid nägusid sh horvaatidest abielupaar Rino ja Suzana, kes kõik keelitasid mind linna jääma ja ma murdusin. Läksin 10 sammu üle tee ja “logisin” ennast samasse municipalesse öömajale. Tegemist on vanasse hoonesse eelmisel aastal renoveeritud öömajaga 6-l korrusel! Hind 5€ ja 24 voodikohta korrusel 🙂 Hispaania valitsus mõistab, kui tähtis osa on palverännuteega seonduv Hispaania turismimajandusele ja toetab seetõttu riiklike öömajade ehk albergue municipale võrgustikku – siit ka põhjus, miks need on alati kõige soodsama hinnaga.
Tagasi linnapeale “laiama” ja naksti põrkasin kokku ameeriklastega, kes siin linnas pidasid oma Camino lõpuõhtut – lastearst Steve, restoraniomanik Mark … mäletate!
Viimane kohtumine – Steve ja Co camino sai läbi.
Mehed olid kohtumise üle sama rõõmsad, kui mina ja kutsusid mind oma 8-liikmelise grupiga õhtust sööma. Ma kindlat lubadust ei jaganud ja sinna ei jõudnud ka, ehkki ilmselgelt oleks see olnud väga vinge õhtusööma aeg. Siiski sõin pilgrim-eine (10€: salat, kala-köögivili-kartul, puding, punane vein) koos väiksema grupiga meie alberguest.
Samas restos kohtasime rõõmsaid kaksikõdesid Kanadast, kes kandsid litritega t-särki Stressless sisters 😀
Meie korruse toas olid mulle tuttavad Rino ja Suzane Slovakkiast, Marlen ja Klaus Austriast (hakkasid juulis kodust tulema), Monty Kanadast, Masahiro Jaapanist (olime samas öömajas Logronos). Ja alles järgmisel õhtul sain teada, et ka Helene Yukonist magas samas ruumis, minust üle vahekäigu – ent me liikusime erinevatel aegadel ja me ei kohtunud Burgoses kordagi. Ka nii võib juhtuda.
Et oli nädalavahetus, kostis tänavalt peomelu hommikuni – kohalikke ei oodanud ju uus päev täis kand-ja-varvas kilomeetreid, elamine turjal.
the driimer püüab selgustele jõuda... 