Oli laupäeva öö ja aknataga käis kohalike vilgas elu hommikuni. Vähemalt keegi polnud norsanud. Kell 5 ärkasin selle peale, et tänaval hõikasid pidused noored esimestele teeleasuvatele palveränduritele Buen Camino. Võehh, ei, mina magan veel. Ka minu toakaaslased (rootslane, 2 sakslannat, 2 hollandlast) magasid rahulikult. Küll aga käisin ma ära dušši all, sest hiljem võis tekkida järjekord. Meil oli üsna mitme toa peale 1 vannituba.
Kell 7 koputati uksele ja anti viisakalt märku, et aeg on ärgata. Enamasti on check-out öömajades kell 8. Mõnedes kohtades hakkab kell 6 automaatselt muusika mängima ja süttivad hämarad tuled.
Olen vahepeal nii sügavalt magama jäänud, et ei kuulnudki Björni lahkumist (magas minu peal naris). Ilmselt valdas ta hääletu pakkimise tehnikat 🙂 Lahkun Refugio Paroissialist 8:20 pärast hommikusööki, mille käigus andis perenaine mulle meelsasti veinipudeliavaja (õhtul keeldus), tänu millele vabanesin klaaspudelist – villisin õhtul ostetud veini ühte oma veepudelisse ja astusin hämarale tänavale.
Logronost välja andis käia, tegemist on siiski suurlinnaga. Õige pea sattusin kolme brasiillasega ühte rütmi, neist vaid 1 oskas natuke inglise keelt rääkida, sestap hargnesime peagi. Oli pühapäev ja paljud kohalikud olid tulnud äärelinna sporti tegema, kes jooksis, kes sõitis rattaga linnast välja. Ma olen hommikul vara unine ja käin automaatrežiimil, enda käima tõmbamiseks läheb tunnike.
Möödun kunstlikust järvekesest ja pargist (parque de la Grajera), mis on asustatud punakate hästi toidetud oravatega, kes papidel julgelt peost pähkleid söövad. Seejärel 560m mägi (Alto de Grajera), mis on meie Munamäega võrreldes hiiglane, kuid ei võta hingeldama.
Enne esimest asustatud punkt teel – Navarette’t – jäävad teele varemed, see on Antiguo Hospital de Peregrinos ehk 1185 a. rajatud palverändurite varjupaiga ja haigla jäänukid. Mõelda vaid üle 800 aasta tagasi oli palverändureid nii palju, et neile rajati öömaju. Ajahammas on teinud oma töö ja uued öömajad on vanad väljavahetanud.
Navarette on väike linnake, milles kohe esimene kohvik on avatud ja mitmed rändurid naudivad hommikukohvi. Siin on kirik, kus seinal maailmakaart ja Euroopa kaart, kuhu saab oma kodumaa pinnida. Eestlased on endast siin mõnedki nõelad maha jätnud.
Seljataga oli 13 km, järgmisse asulasse ees 8km. Minu kotis oli vein 750ml, omajagu üleliigset kaalu. Jõudes järgi ühele naisterahvale, ulatasin talle “vee”pudeli kommentaariga, et tegemist on Püha veega, ta naeris ja lonksas. Ühtlasi avastasin, et tema seljakotirihma kaunistas roosiõis, palusin luba pildistamiseks ja sain teada, et Suzana on pärit Horvaatiast ja rändab caminol abikaasaga, kes on parasjagu kusagil eespool omas tempos käimas.
Jätkame koos nagu vanad sõbrad kuni Ventosani, siin ootab meid juba Suzana abikaas Rino, olles naisele õlle ja omleti ette tellinud. Et naine saabub koos kaaslasega, siis lippab Rino kohe teise õlle ja omleti järele, muhe mees on. Lasen oma Püha vee ringi käima, ka naaberlaua iirlased ja soomlannad Minna ja Sirppa saavad oma jao. Nüüd naljatleb Rino, et mu Püha vesi on suhteliselt lahja. Hmm, või nii. Õige eestlane tõuseb nüüd püsti ja üllatab kaaskondseid seljakotist välja ilmuva Vana-Tallinna plastpudeliga, kõik saavad linnunokatäie ja see maitseb eranditult kõigile. Mehed muhelevad, et kas su seljakott liiga raske ei ole, kui sa sellist kaasavara kaasas vead 😀
Igaljuhul jäi blond ja ainus eestlane kõigile hästi meelde, edaspidi igal juhul mäletati mind heasõnaga. Et saabub veel 1 paar Horvaatiast, jätan seltskonna ja jätkan üksinda möödudes veinimõisast ja nautides küpseid viinamarju vasakult ja paremalt.
Et mul on teel mitmeid fotosessioone, siis jõuavad horvaadid enne Najera’t (loe: Naheera) mulle järele ja siseneme linna kolmekesi. Läbi linna voolab jõgi, ületame silla ja mu kaaslased jäävad oma öömaja otsima, jätame Suzana ja Rinoga hüvasti. Märkan ka brasiillasi ühes alberques end sissekirjutamas. Selle linna vaatamisväärsus on klooster aastast 1052 (monastery of Santa Maria la Real), kuhu ma kahjuks sisse ei pääse. Asutan end edasi minema, et jõuda õhtuks Azofra külakesse. Linna taga algab ränk tõus otse üles, millele järgneb maaliline vaade üle viinamarja väljade, olen endiselt Riojas! Tee on tühi, sest pärastlõuna on läbi. Vaid üksikud hundid jätkavad.
Azofrasse ma aga ei jõudnudki. Sel päeval mitte. Pärast mitme kilomeetri läbimist märkan viinamarjaistanduste vahel jalutades endast paremal künka nõlval üht onnikest. Et sinna viib ka rada, otsustasin seda lähemalt vaatama minna. Mõnus paik üks paus teha, mõtlesin ja lasin seljakotil onnis olevale pingile libiseda. Koormast vabanenuna läksin künka tippu… ja mulle avanes selline 360-kraadi vaade, et ma unustasin end siia istuma.
Tõin kotist toidupoolist ja veini ning olin müüdud – ma ei lähe kuhugi, täna ööbin siin. Vaatan kriitilise pilguga üle oma veevarud, noh, seda napib, kuna üks pudel sisaldab endiselt Püha vett. Kiire kalkulatsioon, kas ma saan hakkama 0,5L veega. Pean saama – kui hommikukohv ja hambapesu lükkuvad mõnda Azorfa kohvikusse. Tõin pliidi ja toidukraami künkale, tegin kiire kartulipudru, lisaks viinamarju ja vein. Ning päikeseloojang algas täpselt siis, kui olin valmis seda nautima.
Pärast kehakinnitust ja mõnusat olemist, märkasin taamalt lähenemas üht valget triipu, selgus, et üks hiline karjus karjatas koos koeraga sadu lambaid minu suunas, läksin neile vastu ja üritasin oma ööbimiskavatsusest teada anda. Mõne puuduva hambaga karjus naeratas ja rääkis midagi omas keeles. Muhvigi ei saanud ma aru. Kasutasin kehakeelt ja panin käed koos põse vastu ja viitasin onnile: ma kavatsen siin magada! Mees naeris ja noogutas. Kergendustunne, et see on okei.
Saatsin lambaid pilguga ning siis vaatasin lõkkematerjali järgi ringi. Leidsin lõigatud kuivanud viimarjaväätide kuhjad ja need sobisid ideaalselt väikeseks lõkkeks onni ette. Natuke kõhedust tekitas onnist leitud hüljatud maokest, ehk on see siin nende kodu, aga lootsin, et suits ja mu krabisev termotekk hoiab neid eemale, pealegi oleksin neile liiga suur suutäis. Tegin lõkke üles ja seadsin end magamiskotti mõnulema, silme ees avanev vaade üle viinamarjaväljade, taevas täis tähti, mille peremeheks valgust külvav Kuu.
Ma oli paradiisis. Jälle! Ja öö on soe….
the driimer püüab selgustele jõuda... 