Vaatamata ühe tiigri norskamisele magamata toatäiele ränduritele, saab kell 6 magala täis mahedat muusikat ja valgust – automaatne märguanne, uus päev on alanuks kuulutatud ja sammud tahavad astumist. Hiivan oma kanged jalad üle nari serva ja ronin redelilt alla, pesu ja pakkimine, mis tuleb juba üsnagi automaatselt vilunud liigutustega välja.
Asutame Montyga pimedas teele, on külm ja kottpime, otsmikulamp leiab kasutust ning teisi jaaniussikesi on näha ka seljataga. On 1 minu kolmest varaseimast teele asumisest kogu teel oldud kuu aja vältel, tõeline eneseületus! Kohalik San Juani kohvibaar on veel suletud, sestap loodame hommikukohvi juua järgmises külas, kuhu on kaardi järgi talutavad 4 km, allamäge. Rada on mõnus, alustuseks metsavahel, edasi karjamaad, kus hämarast udust on üle turritamas üksikud võimsad tammed. Ettevaatlikkust nõuavad rajal olevad lehmakoogid ja järsk allamäge minek.
Ages on järgmise külakese nimi, see on ikka veel hajumata tihedas piimjasse uttu mähkunud, kuid päevavalguse nõrgas algmes hoomatav. Siit leian enda jaoks kogu camino lemmik kohvibaari El alquimista (googeldan tähenduse – Alkeemik), stiiline ja mõnusa värske einevalikuga. 
Kohapeal küpsetatavate saiade ja värske kohvi aroom kütavad maitsemeeltes kirgi, menüü on eristuvalt rikkalik ning teenindajad vaatamata varasele hommikutunnile siirad, abivalmid ja sõbralikud. 
Ilmselt asukoha ja positiivse atmosfääri tõttu on siin palju peatujaid, ideaalne kohtumispaik vaatamata kellaajale. Maja ise meenutab väljast Flinstone’i majakest, arhailine ja veidi räämas hoone, mis on lisadetailidega koduseks ja armsaks kujundatud, eristuv pärl minu silmis.
Kohale jõuab neljajalgne sõber Mika koos Alessandroga jalutusrihma teises otsas, võtan koera enda hoolde ja jooksen temaga külavahel väikese ringi.
Kohviku välilaudadest üle tänava on vana maja, mille ukse kõrgus ulatub mulle kaenlaalla. Siit on mul kahju lahkuda, istuks terve päeva ja passiks niisama, vaataks mööduvaid rändureid ja maitseks head ja paremat.
Tellin teise kohvi lisaks, ainus kord caminol. Aga päev ootab ja täna on eesmärgiks suurlinn Burgos (teine, pärast Pamplonat), kus täitub umbes 1/3 Prantsuse teest.
Veidi aega kõndinud, jäävad teele kivitulbad infotahvlitega ja plakat, mis viitavad UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud kultuuriajalooliselt olulisele paigale – Atapuerca arheoloogilisele leiualale.
Keskus ise jääb teelt kõrvale ja kiire googeldamine näitab, et see on praegu suletud, nii me teelt kõrvale ei kaldu. Tegemist on alaga, kust on leitud Lääne-Euroopa vanimad inimasustuse jäljed, mille vanuseks on 1,2 miljonit kuni 600 000 aastat! Ehk siis järgmiselkorral õnnestub sinnagi sattuda.
Atapuerca
Atapuerca küla ise on väike, ent nagu ikka, on keset külaväljakut joogiveekraan. Erandina on siin teineteist tagaajamas 2 ergast kohalikku koera. Erandina seetõttu, et üldjuhul koerad magavad ega tee möödujaid märkama, kogu kuuajasel teekonnal kohtun vaid ühe koeraga, kes oli minu suhtes negatiivselt meelestatud st näitas hambaid. 
Edasi viib camino meid militaartsooni, millest annab teada spaaniakeelne tahvel. Ja kusagil vasakul, teiselpool okastraataeda, kostub katkematult püssipaugutamist. Hispaania armee on üks vanimaid üldse, selle loomine olevat toimunud juba 15.sajandil kuningas Ferdinandi poolt. Aga mitte see ei jää järgnevatel hetkedel erksalt meelde.
Mälupilti salvestub hoopis eriliselt keeruline rajalõik – järsk tõus 1078m kõrgusele Matagrande mäele on komplitseeritud, kuna rada koosneb eranditult ebatasastest, kohati teravatest kividest. Hooman, kui hea on kasutada käimiskeppe ja end mäest üles lükata. Üksikud jalgratastega caminot läbijad mööduvad meist hädiselt, üritades leida mahedamat ja rehvisõbralikumat trajektoori. See on see koht, kus ma mõtlen, et rattaga on raskem edasi liikuda, kui jalgsi.
Ent kohalejõudmise rõõm on suur ja väärt peatust, mäe otsas on suur rist kivihunniku otsas ning kividest laotud labürint. Siin kohtume paljude ränduritega, esmakordselt kohtan siin kedagi Indiast ja Uus-Meremaalt.
Bill – Uus-Meremaa, Barbara – Sveitš, Andrea ja Cristiano – Itaalia.
Toimub kiirtutvumine ja grupipildistamine. Itaallane Andrea on kaasa võtnud markereid ja suureformaadilise paberirulli, kuhu ta kogub teekonnal tekkinud camino-reegleid eri keeltes, lisan eestikeelsed “subtiitrid” 😀 Andrea on teel kohtunud Barbaraga Sveitšist, Cristianoga Itaaliast, Billiga Uus-Meremaalt ja see eraldi teele asunud seltskond teeb kogu Camino koos lõpuni, väikese erandiga, Barbara teeb enne Santiagot väikse spurdi, sest peab lennule jõudma. Suurepärane näide ühe tekkinud sõpuskonna najal, kuidas camino liidab inimesi sõltumata rahvusest, usust, soost ja sotsiaalsesttaustast. Camino-pered tekivad ja muutuvad teekonna vältel kõige naturaalsemal moel, juhuste ja jumala tahtel. Andrea, Cristiano ja Bill kõnnivad koos Finisterrasse välja.
Päike tõuseb ning udu hajub, tõusumeetritele järgneb langus 200m võrra. Veider on mõelda, et juba pikka aega on mu elu toimunud märksa kõrgemal, kui “seal all” kodus.
Järgmine “ajalooline pit-stop” on Cardenuela Riopico külas, mille esimese maja seinal on lõbus joonistus palveränduri märjast unenäost 😀
Baaris Parade on juba istet võtnud eelpool loetletud camino-pere, Andrea täiendab oma camino-märkmikku ja kõik-see-kamp kustutab janu teadagi millega – külma servezaga, mis maksab tavaliselt natuke üle 1€, kurgisnäkk aga lausa pool eurot.
Muide itaalia habemik Cristiano on legendaarne mees, ta kõnnib caminol heleroheliste Crocsidega, millel sisetallad sees. Ja nii lihtne see ongi, mees ise on suusainstruktor ja kiidab väga oma jalanõude valikut, ei ühtegi villi 😀
Et peatus liiga tavaline ei oleks, siis saabub nüüd kohvikusse ka suurem grupp noori sõjaväelasi, kes siis oma toidumoona rikastavad kohvikust ostetud joogiga. Huvitav combo igatahes, seljakotturid ja militaarid segamini. Ingleesi valdavad spaania militaarid kaaluvad me seljakotte ja arutavad igapäevase kilometraaži üle, tundub, et see info paneb neid meie suunas austusega vaatama, et ei ole niisama päevavargad 😀
Kohale jõuavad minusugused pärastlõunarändurid, noored Yukonist, kes olid eile õhtul enne San Ortegat kuskile metsaveerele “parkinud”, oli olnud äge kuuvalge ent külm öö.
Burgoseni on jäänud 13 km, millest 10 on “igav liiv ja tühi väli”. See tähendab lennujaama tagust lauspäikeses astumist ja igavat varjuvaba industriaalmaastikku kuni kesklinna. Olen kuulnud inimestest, kes on selle osa läbimiseks võtavad takso. Minu arust ei ole see õige, camino on mitmekülgne, äärmusest äärmuseni ja iga lõik sellest on osa teest, õpetlik ja sellesse saab suhtuda allegooriliselt. Ning nagu ma nüüdseks juba hoomasin: iga kilomeeter on midagi väärt.
Ühe äärelinna hotelli ees toimub taas ekspromptkohtumine Andrea pundiga, päike on halastamatu ja asfalt sulab, väike õlu on asjakohane.
Korjame tahtejõu kokku ning liigume edasi südalinna suunas mööda mitte nii meeldivaid kiviplaate.
Eile öise norskamise tõttu magamatus on teinud oma töö ning otsustan sel korral alberguest loobuda ning googeldan booking.comist normaalse hinnaga hotelli, mis tähendab vanni, vaikust ja rahu. Mul on plaan hommikul oma teekonda jätkata.
Juba unustasin, et parim plaan on: No plans! Sest kõige kõrgemal jõul on sinuga oma plaan niikuinii….
the driimer püüab selgustele jõuda... 